JUHTKIRI ⟩ Õhukese riigi viljad on hakanud küpseks saama

Urmas Nemvalts joonistab. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Eraõpetuse levikul on varjupool.
• Hariduses peab maksma solidaarsuspõhimõte.
• Õhukeses riigis peab igaüks ise hakkama saama.

Laupäevases lehes on ülevaade sellest, kuidas eraõpetajate turg on viimastel aastatel lausa paisu tagant vallandunud. Eraõpetajaid võib eri vahendusplatvormidelt leida sadu. See on tore, aga paraku on mündil ka teine külg.

Eraõpetaja tunnitasu pole sugugi väike, ulatudes kuni 40 euroni. Kaugeltki kõik lapsevanemad ei saa sellist väljaminekut endale mugavalt lubada. Seda enam, et harilikult ei piisa ühest või kahest järeleaitamistunnist, et üksnes kontrolltöö hinne ära parandada. Sageli tuleb tegeleda süsteemse mahajäämusega, mille ületamiseks kulub nädalaid tööd ja õppimist.

Teisest küljest jälle võimaldab suhteliselt kõrge eratunni tasu heale õpetajale koolitööga võrdse koormuse juures oluliselt kõrgemat sissetulekut, kui on võimalik saada koolis töötades. Ja kõigele lisaks on eratunnid individuaalsed, nii et õpetajal pole vaja kulutada energiat rahutute ja tähelepanematute ohjeldamisele. Või siis on vaja tähelepanu hoida vaid sellel ühel, kes on parasjagu tunnis.

Pole siis ime, et on õpetajaid, kes koolitööst loobuvad ja pühenduvad täiskohaga eraõpetaja tööle. Samal ajal on koolides puudu paljude ainete õpetajatest, iseäranis matemaatika ja reaalteaduste vallas. Õpetajate puudus üldhariduskoolis on üks põhjustest, miks eraõpetajate turg on õitsele puhkenud – näiteks lahkub õpetaja koolist üsna õppeaasta alguses ja uut ei leitagi. Ülejäänud aasta toimub õpe kuidas juhtub ja millal juhtub. Selge, et õpilaste edasijõudmine kannatab ja nii tuleb minna eraõpetaja juurde.

Õhuke riik tähendab, et igaüks peab ise rohkem hakkama saama. Pole siis imestada, kui kokku hakkab kuivama ka solidaarsus, mis inimesed rahvuseks liidab.

Kas ei ole tuttav muster? Arstid ja õed siirduvad samuti erameditsiini ja süvendavad sellega personalipuudust riigimeditsiinis. See pikendab arstile pääsemise järjekordi, mis omakorda kasvatab nõudlust erameditsiinis, mis siis omakorda suurendab spetsialistide suundumist sinna.

Olukord stabiliseerub alles siis, kui kõik maksejõulised inimesed on ümber orienteerunud erateenustele. Ja ülejäänud peavad hakkama saama alarahastatud ja personalipuuduses avaliku teenusega. See ei ole mingil juhul soovitav areng, sest suurendab ebavõrdsust just nendes valdkondades, mida ühiskond on traditsiooniliselt üleval pidanud solidaarsuspõhimõttest lähtuvalt.

Ilmselt pole kaugel aeg, kus mõnigi külakogukond, kes praegu võitleb oma kooli ellujäämise eest, otsustab kaotuse korral hariduse andmise enda kätte võtta. Nagu nii mõnelgi pool on vabatahtlikud päästjad ainuke võimalus, kuidas end mingilgi moel kindlustada võimaliku õnnetuse vastu.

Õhuke riik tähendab, et igaüks peab ise rohkem hakkama saama, sest solidaarsusel põhinevad avalikud teenused kuivavad kokku. Pole siis imestada, kui kokku hakkab kuivama ka solidaarsus, mis inimesed rahvuseks liidab.

Valitsus ei tohiks selliseid arenguid eirata, eriti praegusel raskel ajal. Ilma solidaarsuseta ei ole võimalik saavutada ühtki suuremat eesmärki.