Aleksei Turovski, Marcus Turovski ⟩ Milliseid uusi trikke Juhan ehk vana koer veel õppida võiks?

Mark Antonius Puhkani illustratsioon FOTO: Mark Antonius Puhkan Foto: Mark Antonius Puhkan

Eelmine kord oli juttu sellest, kui tähtis on keelamine loomade pedagoogikas («Kui Juku ei õpi, pole Juhanist juttugi!», PM AK, 15.04). Koerlastel on mitu keelavat märki, mida emad oma õpilaste harimiseks kasutavad. Üks neist on hammastega turjast kukla alt kinni võtmine ja kerge raputamine, kirjutavad Turovskid.

Sellel märgil on kindel tähendus: jäta järele, ära tee. Loomake lõpetab selle peale kohe raputamisele eelnenud tegevuse, kuid jätkab mõne aja pärast samas vaimus, mille peale kordab ema õpetlikku liigutust. Hoopis teine keelamise märk on kutsika silmade ja koonu keskosa ema lõugade vahele võtmine, mida saadab hästi vaikne, aga väga resoluutne lõrin. Sellise märgi tähendus on palju konkreetsem ja karmim: jää paigale, lõõgastu ja ära enam mitte kunagi sellises olukorras niimoodi tee! Seda keelamise vormi ei ole reeglina vaja rohkem kui üks kord kasutada, tingimusel, et keelata saanud loomake saab aru, mida nimelt parasjagu keelatakse. See tähendab, et kirjeldatud keelamise märke tuleb kasutada vahetult siis, kui kutsikas on ebasoovitavat tegu parajasti üritamas või sooritamas.

Loomulikult ei ole loomadel aega ega võimalust oodata, millal kõik need tähtsad olukorrad, milles mingit kindlat käitumist tingimata keelata tuleb, ette tulevad. Neid olukordi tuleb ise luua, mis kujutabki endast loomapedagoogika provokatiivset meetodit. Ja see töötab imehästi.