Mihkel Mutt: meie sisemine toapoiss

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et saksa keele ja kultuuri tundmise vaikne allakäik siinmail teeb kurvaks. Inglise keel on tänapäeva lingua franca, kuid see on siiski ainult keel.

Ikka kuuleb poliitikutelt, et Eesti kuulub põhjalasse. Paraku on see soovmõtlemine nagu kuldne Kungla. Meie «rassil», ajalool, keelel, kultuuril, olmel jne on põhjalaga vähe ühist. Muide, ka Tšuktšimaal on külm ja Itaalia on kõva suusariik.

Meie pretensioon näib tuginevat muu hulgas kahele asjale. Esiteks Rootsi aeg. Siis edenes hariduselu, kohtukorraldus jne, aga see aeg jäi lühikeseks. Me pole rootslastega külg külge kõrval elanud ja neilt on meile vähe külge hakanud.

Teiseks Soome – kui nemad on põhjalas, miks siis mitte ka «väiksem vend»? Aga Soomegi kuulub põhjalasse n-ö poole kohaga, sest soomlaste «rass», keeletüüp jne on teine kui skandinaavlastel (kes on ju need õiged põhjalased).

Ometi on Soomel üks suur sarnasus Skandinaaviaga – nad pole orjarahvas. Sealgi on suhteliselt pikka aega olnud vabade talupoegade seisus. Neid võiks teatud mõttes pidada tolleaegseks keskklassiks.

Viimane – nagu me juba Aristotelesest mäletame – on hästi funktsioneeriva ühiskonna selgroog. See on kujundanud vastava meelelaadi. Meie maarahva sotsiaalne amplituud kõikus pikka ­aega pärisorja ning toapoisi vahel. Koos kõige sellest tulenevaga.

Eestlased paistavad tahtvat unustada, et nad on mitmes tükis sakste näo järgi kujunenud. Ometi istub toapoiss meis sügavamalt kui nõukaaja inimene. Saksalikkus nii keele kui kultuuri mõttes oli eestlaste enamikule sotsiaalse prestiiži näitaja ning edasipürgimise stiimul (mida venelus kitsamalt nõukaajal polnud). Ja pool sajandit on köömes võrreldes rohkem kui poole tuhandega, mille vältel eestlased sakslastega lähestikku elasid.

Negatiivset on sellest ajast palju, aga ajaloos saabub ikka hetk, mil enesehaletsemine end ammendab. Rohkem võiks meenutada kasulikku, mida oleme samuti saanud. Kuhu ka ei vaata ja natuke ei kratsi – saksa värk on ees. Pea­aegu tuhatkond laenatud sõna. Suur hulk tavasid ja kombeid on üle võetud.

Kui maainimene oli natuke jõukust kogunud, kiikas ta ikka mõisahäärberi poole, et oma elu korraldamiseks eeskuju saada. Nii tulid õunapuuaiad ja lillepeenrad, kohvijoomine, ajalehed ja pasunakoorid jne. Sama kehtib sotsiaalsete struktuuride kohta (kõik need seltsid ja ühingud jne).

Miks ma seda räägin? Saksa keele ja kultuuri tundmise vaikne allakäik siinmail teeb kurvaks. Saksa «asja» meie ümber jääb üha vähemaks. Selle kohta on ka väliseid märke. Näiteks veel hiljuti transleeriti raadios DWd, enam ei; kaabeltelevisioonipakkujad on saksa kanalid teemapakettidesse pannud. Need faktid pole iseenesest olulised, sest internetist saab kõike, küll aga näitavad trendi.

Muidugi on inglise keel tänapäeva lingua franca. Muidugi on Spiegelil ja mitmel saksa päevalehel ka lühendatud ingliskeelne variant (võin kinnitada, et enamik, mis puudutab Euroopa poliitikat ja majandust, on suurtes saksakeelsetes päevalehtedes tuumakamalt analüüsitud kui USA ja Ühendkuningriigi lehtedes).

Sakslased ise pakuvad oma DW-TVd peaaegu täiesti ingliskeelsena. Ma ei oska ka hoobilt ja üheselt seletada, kuidas saksa värgi suurem «juuresolek» aitaks meid näiteks majanduslikult edeneda. Aga ma vaatan eestlast üleüldse, tema vaimuseisu ja -taset.

Keel pole üksnes suhtlusvahend. Kui keel ja sellega kaasnev kultuur (niihästi esemeline-olmeline kui ka vaimne) esinevad meid ümbritsevas elus üheskoos, siis on tegu millegi enamaga. Klassikaline näide on muidugi emakeel, milles tuksub rahva pulss ja kajastub tema lugu, hällilaulust ja jõuluvanasalmidest kuni matusekõnede pühade püsivormeliteni.

Saksa keele ja kultuuriga tekkis meil aegade jooksul tihe side. Miks seda mitte tänuga teadvustada ja sellest mõnu tunda? (See on natuke lihtsameelne näide, aga kui istume hotelli Dorpat kohvikus Reval ja laulame «Joo, sõber, joo», siis puutume kokku suure ja vägeva jõega, millest üks kapillaarne ojake voolab ka meie soontes.)

Seevastu inglise keel on olnud meile pelk keel, sest Inglismaad ja Ameerikat polnud kuni viimase ajani siinmail geopoliitilistel põhjustel eriti tunda. Vastav elulaad ja mentaliteet meid ei mõjutanud. Seepärast, kui me peaksime äkki üle minema inglise keelele, siis oleks meil küll keel, aga me oleksime suurel määral kloonrahvas, juurtetu, ilma ajaloolise mõõtme ja iseloomuta. (Kui aga mingi ime läbi peaksime üle minema saksa keelele, siis me ei alustaks n-ö tühjalt kohalt.)

Tasapisi tekib muidugi ka globaalkultuurile ja selle keelele ehk Globish’ile oma «kõlakast» ja slepp, tekivad oma sisemängud ja muu, mis muidu on ühel normaalkeelel. Noorem põlvkond juba toitubki sellest pinnasest.  

Siiski on nukker, kui rahvas ühe osa oma minevikust minema heidab. Ta jääb siis paratamatult vaesemaks. Sel võivad olla ka üldisemad tagajärjed. Väga võimalik, et üks eestlase hinnalisemaid omadusi, tema skeptilisus, on ajalooliste kontaktide rohkuse tulemus.

Paljunäinu jaoks muutub ju kõik natuke suhteliseks. Praegu on nii, et vene värgist tahab eestlane kramplikult distantseeruda, saksa on ta alateadvusse surunud, soome suhtes üleolev (kuigi käib seal teenimas), lätit pole olemas, omaenda ugrimugrit ta tegelikult ei tunne ja vist häbeneb natuke. Ta tahaks end kargeks ja tugevaks põhjalaks kujutleda, samal ajal ise lihtsa- ja orjameelselt vaimustudes Ühest ja Suurest ... muutudes niiviisi ühekülgseks nagu ­e-hambahari.

Põhjala võib olla meile elukorralduslikuks eeskujuks. Aga ennast sinna lugeda on naiivsus või eneseupitus. See on meist sama kaugel kui pulkadega süües idamaalaseks saamine.

Harjutagem seda «põhjalat» nagu rollimängu, selle hoolivust, kodanikuühiskonda jms, aga vabastagem oma sisemine toapoiss – täitsa nutikas tegelane.