/nginx/o/2020/03/27/13029455t1h6a87.jpg)
/nginx/o/2023/04/28/15285670t1h8854.jpg)
- Eesti pärimus pühak Walpurgale tähelepanu ei pööra.
- Kujutelm kuradiga liidu sõlminud nõidadest sündis 15. sajandil.
- Eestlaste viimase aja volbritähistuses on esindatud paralleelselt mitu liini.
Tänapäeval seostuvad volbriööga ülekaalukalt volbrituled ja nõiad, kuid asjakohane on heita pilk ka sellele, kus on nende praeguste traditsioonide juured, kirjutab folklorist Reet Hiiemäe.
Maikuu esimesel päeval on mälestuspäev populaarsel katoliku pühakul Walpurgal (Walburga, Skandinaavias Valborg), kes on jätnud oma jälje ajalukku sellega, et püüdis 8. sajandil pühendunud misjonärina germaani hõime ristiusku pöörata. Allikates sedastatakse, et sadakond aastat pärast oma surma olevat Walpurga vaim hakanud ilmuma piiskop Otgarile Eichstättist, kurtes oma haua asukoha üle, millel tammuvad «igapäevaselt räpaste jalgadega töölised». Kuuldust ajendatuna laskis piiskop tema säilmed ümber matta ja selle käigus kuulutati Walpurga ühtlasi pühakuks. Tema mälestuspäeva fikseerimine 1. maile andis aluse siduda tema nimega ka eelnev öö – volbriöö.
Seega otsest seost pühaku ja valpurgiööle omistatud maagilise tähenduslikkusega pole, kui välja arvata asjaolu, et samale perioodile ajastuv paganlik kevadpidu oli eeldatavalt juba ammu enne seda olemas. Muuhulgas võib ka tänapäeva esoteerika ja uuspaganluse huviliste seas kohata arusaama, et volbritähistus on eelkõige mõtestatav just vana paganliku keldi viljakuspüha Beltane’i kaudu ja lõkketuled süüdatakse valgusjumal Beli auks. Lisaks on germaani rahvausundis esindatud seisukoht, et volbriööl ajavad jumalad Wotan ja Freya välja talvedeemonid ja eostavad uue kevade.
Oad põllule, kari välja
Ainus napp ühendusniit paganliku kevadpühaga seotud maa taasärkamise ja viljakususkumuste ning eelnimetatud pühaku vahel on see, et püha Walpurga on katoliku traditsioonis muuhulgas tuntud talupoegade, koduloomade ja põlluviljakuse kaitsepühakuna. Eesti pärimus pühak Walpurgale tähelepanu ei pööra, kuid põllunduse maagilisele edendamisele on – nagu paljude teistegi kevadiste tähtpäevade puhul – siiski ka seoses volbripäevaga mõnevõrra rõhku pandud.
Eesti pärimus pühak Walpurgale tähelepanu ei pööra, kuid põllunduse maagilisele edendamisele on siiski ka seoses volbripäevaga mõnevõrra rõhku pandud.
Näiteks on arhiiviüleskirjutuste hulgas leitavad järgmised juhised kaunviljade hea kasvu tagamiseks: «Erned peab ikka volbripäeval külvama, siis kasvavad nemad ilusad ja ussid ei söö neid mitte ära» (Väike-Maarja, 1894) või «Volbripäeval külitud ube; peremees ja perenaine läinuvad metsa käbisid korjama. Käbid pantud külimittu ubade hulka ning külvatud siis maha, ehk ka uad enne, käbid pärast, sest siis uakaunad kasvavad nii pikad kui kuusekäbid ja niisugused terad sees kui männikäbid» (Laiuse, 1889).
Eestikeelsetes trükiallikates leiduvad vanimad viited volbripäeva nimetusele vaimulikul, keele- ja kirjamehel Anton Thor Hellel, kes mainib oma teoses «Kurtzgefaszte Antweisung Zur Ehstnischen Sprache» (1732), et see on «esimene suvepäev, mil neil on ka tavaks herneid külvata».
/nginx/o/2023/04/28/15285673t1hde53.jpg)
Karja väljalaskmise päevana on volbripäev populaarne olnud soomlastel ja germaanlastel ning nii neil kui mõnevõrra ka eestlastel on teateid maitule süütamisest ja loomade kahe maitule vahelt või maitule suitsust läbiajamisest kaitsemaagilistel eesmärkidel; tegevust võis saata ka halba tõrjuv lärm, näiteks lehmakellade kolistamine.
Nõukogude ajal töörahva solidaarsuse päevana tähistatava 1. mai üks kohustuslik komponent oli paraadist osavõtt, kuid enamasti sai paraad paari tunniga läbi ja töörahvas kiirustas täiendava töövaba päeva üle rõõmustades suvilasse või maal elavate sugulaste juurde. Tavaliselt kartuleid panema – ehk siis säilis omal pragmaatilisel moel ka sel perioodil põllundusele keskenduva tegevuse järjepidevus.
Pakt kuradi endaga
Kevade saabumise tähistamine linliku lustipeo vormis jõudis Lääne-Euroopa linnade eeskujul Eestisse 15. sajandil, mil Tallinna kaupmeeste gildid hakkasid korraldama maikrahvi valimisi, rahvarongkäike ning jõu- ja osavusmänge (näiteks lati otsa kinnitatud linnukuju laskmist). Selle tähistuse puhul oli keskmes pigem lõbutsemine ise, mitte maagilised või religioossed püüdlused, olgugi et teatraalse turniiri vormis võidi läbi mängida ka sümboolne talve ja kevade võitlus.
Kujutelm kuradipakti teel kuradiga liidu sõlminud nõidadest, kes volbriööl sõidavad luua seljas orgialikule kogunemisele kuradiga kohtuma, kujunes 15. sajandil.
Skandinaavia ja germaani traditsioonis on tuntud ja kohati tuntakse tänini volbripäeval maipuuks nimetatava halja puu (kõige sagedamini kase) kojutoomist ja kaunistamist, mille puhul on tajutav seos eluoksa sümboolika ja viljakusmaagiaga. Eesti pärimuses on halja puu kojutoomine või sümpaatse neiu ukse taha viimine seotud siiski hilisemate tähtpäevadega (nt suvisted) – seda osalt juba klimaatilistel põhjustel.
/nginx/o/2023/04/28/15285672t1h7d7f.jpg)
Kujutelm kuradipakti teel kuradiga liidu sõlminud nõidadest, kes volbriööl sõidavad luua seljas orgialikule nõidade kogunemisele kuradiga, kujunes Euroopas alles 15. sajandil. Blocksberg (ka Brockeni mägi, mis asub Saksamaal Harzi mägedes) jõudis suure nõiapeo konkreetse asukohana pärimuslikku teadvusesse veelgi hiljem, andes kohati ideid kujutelmadeks piirkondlikest analoogidest, näiteks Rootsi traditsioonis tuntakse nõiasabati toimumiskohana Blockula saart.
Eesti pärimuses on mugandatud vormiga Lokspäri nimetatud nii nõidade peokohta kui ka pidu ennast, kusjuures pärimustekstide järgi toimus see pigem jõulu- või aastavahetusööl või mingil täpsemalt määratlemata ajal. «Kõik nõiad pidid ilmuma; mitteilmujad said saatanalt kas witsu ehk rahatrahwi,» vahendab Matthias Johann Eisen ühes 1923. aasta Päewalehes ilmunud pärimusetutvustuses.
Brockeni mäe populariseerimises nõiaorgia toimumispaigana on oma roll Johann Wolfgang von Goethe 18. sajandi lõpus valminud teose «Faust» lõikudel, milles Mefisto keelitab Fausti sellel peol osalema. Faust loodab, et paigas, kus massid tunnevad tõmmet kurja poole, võib ta tõepoolest leida mõnele oma mõistatusele lahenduse.
Iga grupp omal moel
Kirjeldusi volbriööl liikvel olevate nõidadega seotud kaitsemaagiliste tegevuste kohta on Saksamaalt kirja pandud veel 19. sajandi lõpus. Näiteks antakse nendes nõu siis kõik luuad ja ahjuhargid ära peita, sikud-sokud lauta kinni panna ning lisaks teha laudaustele ristimärgid, et öösel peole kibelevad nõiad neid oma huvides ei kasutaks. Lisamoodusena soovitati kitkuda mõned pihutäied rohtu ja hoonete uste juurde asetada, kuna siis hakkaksid ringiluusivad nõiad rohukõrsi üle lugema ega jõuaks sellega enne koidikut valmis ja nende plaanitav halbus jääks tegemata.
Esoteerilisemate huvidega inimesed tunnevad huvi volbriöö kaugema paganliku sisu vastu, pidades ühtsuse- ja taassünnisümboolikaga tule- ja loodusrituaale.
Eesti iseseisvuse taastamise järel on volbritähistuses esindatud paralleelselt mitu liini. Eelkõige lastekollektiivides annab see inspiratsiooni nõidadeks maskeerumisel, kuigi popkultuuri mõjudest tingitult kohtab sellistel üritustel vahel ka multifilmidest tuntud superkangelasi ja võlureid. Esoteerilisemate huvidega inimesed tunnevad huvi volbriöö kaugema paganliku sisu vastu, pidades ühtsuse- ja taassünnisümboolikaga tule- ja loodusrituaale. Tudengikorporatsioonidele on see rongkäikude, vastastikuse külastamise ja muu eriomase kombestikuga kevadpidu. Maakodude omanikud valmistavad külviks ette peenraid ja saavad aiaprahi põletamise käigus ka maitule tehtud. Ainult pühak Walpurga on tagaplaanil, olgugi et tema nimest välja kasvanud nimetus volber on teatavaks raamiks kõigele eelkirjeldatule.