JUHTKIRI ⟩ Hiina ohustab Venemaad rohkem kui Ukrainat

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Peking mõistab Ukraina tähtsust maailmapoliitikas.
• Ukraina edukas vastupealetung pole Hiina huvides.
• Hiina suhtes ei maksa ühtegi illusiooni luua.

Hiina ja Ukraina riigipea omavaheline telefonikõne on tähtis sündmus, mis kindlasti kurvastab Moskvat, kuid liiga palju sealt välja lugeda ei maksa. Ukraina ja Hiina huvid maailmas on erinevad. Raske on näha ka Hiina erihuve sõjajärgses Ukrainas. Pigem jääb läänekursil Ukraina Hiinale võõraks, tema liitumine ELi ja NATOga suunaks osa suhtluskanaleid tulevikus Brüsselisse. Viimane on aga Pekingile väga oluline.

Siiski on Xi Jinpingi jutuajamine Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõiga ja selle diplomaatilised järelmid Ukrainale väärtuslikud. Kõige tähtsam on fakt, et Hiinal polnud võimalik Ukrainat kauem ignoreerida. Ukrainal on maailmapoliitikas oluline roll, mis eeldatavalt kasvab. Ja Peking ütles nüüd, et saab sellest aru.

Pekingi suurhuvid on mängus Venemaal ja talle pole meeltmööda Vladimir Putini täielik kaotus. Hiinale on kasulik nõrk ja talle järeleandlik Venemaa ning just seda Putin praegu pakub.

Tulevikku määrab see, kui edukaks osutub Ukraina ettevalmistamisel olev vastupealetung. USA ja lääneliitlased on teinud panuse Ukraina täielikule võidule, mõistes, et mingid läbirääkimised Moskvaga praegu tulemusi ei anna ning külmutatud konflikt midagi head ei too.

On aga üsna ilmne, et Ukraina edukas vastupealetung, mida toetab USA koos lääneliitlastega, pole Hiina huvides. Hiina loodab, et vastupealetung Kiievile soovitud edu ei too. Takerdumine nõrgendaks Ühendriikide autoriteeti, võimaldaks Hiinal senisest enam kiilu lüüa USA ja Euroopa vahele ning taaselustada soovitud positsiooni «rahuvahendajana». Samuti aitaks see Putinit Kremlis kauem võimul hoida.

Õnneks ei sõltu see, mis lähikuudel Ukrainas toimub, kuigi palju Pekingi soovidest. Pealegi on Pekingil tark Ukrainaga suhteid hoida sõltumata sellest, kui suurt edu Ukraina saavutab.

Ukrainal on maailma poliitikas oluline roll, mis eeldatavalt kasvab. Ja Peking ütles nüüd, et saab sellest aru.

Irvhambad on nimetanud Xi ja Zelenskõi telefonikõnet Venemaa alade suureks ümberjagamiseks Ukraina ja Hiina vahel. Mõistagi, Ukraina ei taha midagi rohkemat, kui talle kuulub. Hiina seevastu kinnitab järjest enam kanda Siberis ning allutab Venemaa majanduslikult enda huvidele.

Hiina Prantsuse suursaadiku Lu Shaye skandaalset avaldust Nõukogude Liidu lagunemisel tekkinud riikide hõreda staatuse kohta võib lugeda ka nii, et Hiinal on nõudmised Venemaa Kaug-Ida alade suhtes. Kunagi kuulusid need ju Hiinale. Ja kui Hiina kedagi peale Taiwani väga tõsiselt ohustab, siis on see just Venemaa.

Nüüdismaailmas käib mõjuvõimu laiendamine ikka suure ja ülla rahuretoorika saatel. Hiina nn 12-punktiline rahuplaan kinnitab seda. Millisest siirast rahuplaanist saame tegelikult rääkida riigi puhul, kelle pidev mõõgatäristamine ei kosta mitte ainult Taiwani väinas, vaid kogu Lõuna-Hiina merel?

Vaatamata Xi tuumasõjavastastele sõnumitele hindavad eksperdid, et Hiina laiendab praegu oma tuumalõhkepeade arsenali erakordse kiirusega. Veel paremini suudavad nad relvastuda, kui võtavad üle Vene sõjatööstuskompleksi osi ning ajusid. Et see on sihikul, näitas Hiina kaitseministri hiljutine Moskva-visiit.

Ühtegi illusiooni Hiina suhtes ei tohi me endale lubada.