Voldemar Tomusk ⟩ Püüdlus bioloogiline sugu tühistada ei jää alla Pol Poti programmile

Filosoof Voldemar Tomusk. Foto: Erakogu

• Juurdub veendumus, et poliitilise otsusega saab muuta bioloogilist reaalsust.
• Neid, kes uut tõde kritiseerivad, on hakatud süüdistama vaenu õhutamises.
• Eesti rahval on, mille üle mõelda, enne kui me sel teel järgmise sammu astume.

Radikaalsed sotsiaalsed liikumised on tihtilugu olnud pühakirjast inspireeritud. Inimesed on ikka ja jälle võtnud ette oma kätega maist reaalsust taevalikuks kohendada. Need asjad on aga alati halvasti lõppenud, hoiatab filosoof ja haridussotsioloog Voldemar Tomusk.

Kusagil kaugel ühel keskmise suurusega saarel Põhja-Atlandi ookeanis elab Richard Dawkins. See mees on võitlev ateist, nii nagu meilgi neid omal ajal tihti ette tuli ja nüüdki leidub. Nägin teda kord kõnelemas jumalasalgamise teemal. Kummaline oli aga see, et kogu tema olemus väljendas lausa sõnulseletamatut hirmu. See mees, kes on kahtlemata kognitiivselt väga võimekas ja kes teab ja tunneb mitutki maailma tasemel teadlast, kes tema ateistliku propagandaga ei nõustu, on leidnud end traagilises olukorras. Aga järsku ongi kõik see, mida Naatsareti Jeesus kõneles, tõsi? Ainult et tema ise ei suuda seda uskuda. Ning ainus võimalus, mille ta näeb enesele avatud olevat, on leida võimalikult suur hulk lihtsameelseid ning need endaga kaasa võtta. Sest ega Jumal saa ometi nii kaugele minna, et laseb kõigil hukka minna.

Nii ta siis kuulutab ja salgab, aga jube hirm on ka. Järsku ei õnnestu; järsku ei tule loodav partei piisavalt suur. Tundub, et see pole ainus kord, kui inimesed leiavad ennast olukorrast, kus nad ei näe muud võimalust ennast päästa kui alustada poliitilist liikumist eesmärgiga võimalikult suur hulk lihtsameelseid enesega kaasa võtta.

Paljude progressiivsete aktivistide meelest on teadus, kaasa arvatud bioloogia, pelgalt sotsiaalne konstruktsioon, mida pole mingit vajadust liiga tõsiselt võtta.

Selsamal saarel juhtus hiljuti suur pahandus. Ühendkuningriigi valitsus otsustas 17. jaanuaril 2023 mitte toetada Šotimaa parlamendis heaks kiidetud sooidentiteedi tunnustamise reformi seadust (Gender Recognition Reform Bill) ning sellega jäi seadus jõustamata.

Progressiivse üldsuse meelest nii kuningriigis kui ka kaugemal oli see tagurlike jõudude järjekordne katse valada liiva progressi masinavärki. Šoti rahvuslaste arvates sõitis Londonis asuv keskvalitsus šotlaste enesemääramisõigusest jõhkralt üle. Sugu vahetanud (trans-)inimeste aktiivsema osa arvates oli see nende fundamentaalsete õiguste rikkumise jätkamine.

Mõni Briti leht on näiteks väitnud, et selle sammuga võeti transinimestelt õigus oma sugu muuta, st neilt võeti võimalus endale sünnipäraselt antud bioloogilist sugu elu jooksul vahetada ning ka sellekohane dokument saada. Viimase protseduuri sisu on see, et antakse välja uus sünnitunnistus, kus sugu «mees» on asendatud sõnaga «naine» või vastupidi. Eesti lugejale ütlen selgituseks, et Ühendkuningriigis on selline võimalus juba peaaegu kaks aastakümmet olemas olnud ning seda pole ka keegi kavatsenud ära võtta.

Kuivõrd on selline lähenemine kooskõlas loodusteaduslike faktidega bioloogilisest elust kui sellisest, on omaette küsimus. Peaks aga siiski lisama, et paljude progressiivsete aktivistide meelest on teadus, kaasa arvatud bioloogia, pelgalt sotsiaalne konstruktsioon, mida pole mingit vajadust liiga tõsiselt võtta.

Maad näib võtvat arvamus, et piisab vaid šoti rahvuspartei või mõne teise poliitilise ühenduse noortekogul otsustada, et maakera on lapik või kuu juustust tehtud, ning sellega ongi maailma reaalsuse olemus ära muudetud. Veel parem, kui on võimalik ka teadusministrit sellest muudatusest teavitada. Nende vastuhakkajate suhtes aga, kes tõrguvad uut tõde vastu võtmast, rakendatakse vaenukõne seadust.

Mida šotlaste rahvaesindajad püüdsid tegelikult teha ning kuri keskvalitsus tõrgub seniajani heaks kiitmast, oli lihtsustada soomuutmise tunnustamist. Kehtiva seaduse järgi peab bioloogilise soo muutuse tunnustamist taotlev inimene olema teise soo esindajana elanud vähemalt kaks aastat. Seda sooviti vähendada kolmele kuule. Vanuse alampiiri, mis oli varem seatud 18. aastale, sooviti alandada 16. aastani. Samuti nõuab kehtiv seadus soodüsfooria – seisund, kus inimese emotsionaalne ja psühholoogiline indentiteet ei ole vastavuses tema sünnipärase bioloogilise sooga – meditsiinilist kinnitust. Uue seadusega sooviti see nõue tühistada.

Maad näib võtvat arvamus, et piisab mõne poliitilise ühenduse noortekogul otsustada, et maakera on lapik, ning sellega ongi maailma reaalsuse olemus ära muudetud.

Lihtsatele inimestele, nagu me teiega oleme, kallid Postimehe lugejad, jääb siin paljugi arusaamatuks. On ju ka väidetud, et inimese bioloogilise soo muutmine on fundamentaalselt võimatu. Mida siis nõuetele vastava protsessi läbinud inimesele välja antud uus sünnitunnistus tegelikult näitab, on huvitav küsimus. Muuhulgas näiteks seda, et mehena sündinud, aga sugu vahendanud inimene kasutab oma omandatud soole kohaseid avalikke teenuseid.

Inimese enesemääratud sooidentiteedi tunnustamine on muutunud nii pühaks, et kurjategijad on asunud seda ära kasutama. Pildil meessoost kurjategija, kes väidab end olevat naise, ja BBC tunnustab ta valikut oma tekstis, kasutades naissoole viitavat asesõna. Foto: Kuvatõmis Twitterist

Briti parlamendi alamkojas tõusis skandaal, kui üks progressiivse, st tööerakondlaste partei esindaja väitis kõnepuldis, et naisena sündinud inimesed võivad end tunda ebamugavalt, kui ametnike poolt naiseks tunnistatud inimesed samasse WCsse end kergendama suunduvad. Progressiivsed rahvaesindajad näitasid üles nördimust sellise vaimupimeduse üle. Küsimuse sisu ei seisne aga transinimeste stigmateerimises, vaid pigem selles, milliseid halvasti kontrollitavaid võimalusi avaks see seaduse muudatus näiteks sääraste kalduvustega inimestele, keda rahvasuu kutsub hellitavalt liputajateks, ja muudele pervertidele.

Inimeste arvu, keda seaduse muudatus otseselt puudutaks, hinnatakse 0,1–0,7 protsenti kogu elanikkonnast. Mulle tundub, et nende inimeste heaolu tagamiseks pole tingimata vaja kaugele ulatuvaid seadusandlikke reforme ette võtta. Pigem järgiksin siin Peeter Espaki neil veergudel hiljuti antud nõu tegelda rullnokliku kultuuri piiramisega. Sellele lisaksin ka alfaisaste taltsutamise vajaduse ning onuheinoliku käitumisega tegelemise. Viimast olen huvitaval kombel märganud ka väga kõrgelt haritud sookaaslastest kaasmaalaste hulgas.

Ka siinsetel veergudel on väidetud, näiteks abieluvõrdsuse seadusandlust puudutava debati kontekstis, et üks samm ei vii tingimata järgmiseni ehk nagu meil Kivi-Antslas öeldakse: ämber peatub täpselt siin. Šotimaa hiljutine kogemus näitab märksa kaugemale ulatuvaid kavatsusi.

Šoti valitsusjuht Nicola Sturgeon astus veebruaris isiklikel põhjustel ametist tagasi. Taustaks aga ka keerulised suhted tema abikaasa ja partei rahakottide vahel ning samuti plaan alustada laste küsitlemist nende soolise identiteedi küsimuses, paludes neil end 7-aastasena identifitseerida kas mees-, nais- või transsoolise inimesena.

Samal ajal alustas roheliste partei esindaja Maggie Chapman väitlust teemal, et lapsed võiksid juba 8-aastasena alustada soovahetust. Samm, mis viiks enne teismeea saabumist laste keemilise kastreerimiseni. Selle põhjal väidaksin ma küll, et sooaktivistid ei tunne mingeid piire katsetes suurendada oma poliitilise liikumise kandepinda. Lihtsate sõnadega väljendades: olematute sotsiaalsete kogemustega lastele avaldatakse ühel või teisel viisil survet teha oma sünnipärane sugu küsitavaks ning seejärel hävitatakse nende elud suures osas teatud poliitilise liikumise eesmärkide saavutamiseks, sidudes nad poliitilise liikumisega nüüd juba füüsiliselt ja kogu ülejäänud eluks.

Radikaalsed sotsiaalsed liikumised on tihtilugu olnud piiblist inspireeritud. Inimesed on ikka ja jälle võtnud ette oma kätega maist reaalsust taevalikuks kohendada.

Soolisuse teoreetikud on kuulutanud inimese vabaks oma bioloogilisest eksistentsist, mis on väga radikaalne samm. Samal ajal tundub, vähemasti šoti näite põhjal, et sooidentiteedi omandamist sotsiaalse kogemuse kaudu eitatakse samuti. Muidu oleks absurdne küsitleda 7-aastaseid lapsi nende seksuaalse orientatsiooni asjus. Huvitav küsimus on seega, kust selline identiteet siis pärineb, kui see pole ei kaasa sündinud ega ka elu jooksul omandatud. Ainus võimalus, mida näen, oleks kõnelda sellest kui hinge poolt kantud omadusest reinkarnatsiooni doktriini kontekstis. Siis võiks aga küsida, millise õigusega kirjutavad selle religiooni esindajad oma doktriini seadusesse, nimetades seda progressiks, samal ajal peetakse teiste religioonide samalaadseid püüdlusi aga sobimatuks.

Kristluse nurga pealt vaadates avaneb veel üks huvitav perspektiiv. Selle loo alguses mainitud rändavalt õpetajalt päriti kord kiuslikult, kelle naiseks saab ülestõusmisel naine, kes oli maises elus olnud abielus järjest seitsme vennaga, kes kõik üksteise järel ära surid. Õpetaja vastas: «Selle ajastu lapsed võtavad naisi ja lähevad mehele, aga kes on väärt arvatud saama tolle ajastu osaliseks ja surmast üles tõusma, need ei võta naist ega lähe mehele, sest nad ei saa enam surra, nad on ju inglite sarnased ja on Jumala pojad, olles ülestõusmise pojad.» (Lk 20:34–36)

Radikaalsed sotsiaalsed liikumised on tihtilugu olnud piiblist inspireeritud. Inimesed on ikka ja jälle võtnud ette oma kätega maist reaalsust taevalikuks kohendada. Need asjad on aga alati halvasti lõppenud. Kommunistide katse maa peal maine paradiis luua lõppes orjandusliku korra kehtestamisega.

Viimaste aastakümnete posthumanistlik soov saavutada igavene elu inimteadvuse kiipi laadimise kaudu ei tähenda muud kui enesetappu: esiteks me ei tea, mida täpselt me ikkagi hakkame kiipi laadima, ning teiseks on teadvus inimihuga seotud ja sellest sõltuv viisil, millest me ei saa aru. Püüdlus bioloogiline sugu tühistada kui viis inimene bioloogilisest reaalsusest vabastada toob samuti kaasa inimkonna hukkumise. Oma radikaalsuses ei jää viimane aga alla ka kõige vasakradikaalsematele programmidele, nagu näiteks see, mida püüdis Pol Pot möödunud sajandi 70. aastatel Kambodžas ellu viia.

Püüdlus bioloogiline sugu tühistada kui viis inimene bioloogilisest reaalsusest vabastada toob samuti kaasa inimkonna hukkumise.

Ma arvan, et eesti rahval on, mille üle mõelda, enne kui me sel teel järgmise sammu astume. Valitsusele on siin aga ka positiivne sõnum: kui me nii edasi läheme, hakkab toetust vajavate laste hulk veel kiiremini langema. Transpordivajadus väheneb samuti ning koolid võib ka kinni panna. Kuivõrd võib seda nimetada aga eesti rahva helgeks tulevikuks, jääb siinkohal lahtiseks.