/nginx/o/2011/06/17/633322t1h7a96.jpg)
Eesti sotsiaaltoetuste süsteemis on palju ebaõiglust, majanduslikult ebamõistlikku ja selgelt amoraalset. Sotsiaalkulude süsteem vajab kahtlemata jõulist parandamist ning selles osas tuleb poliitikuid julgustada riigimehelikele tegudele, mitte õhutada kõigile meeldida püüdvat mittemidagitegemist.
Ka praegu kulutatakse hiigelsummades maksumaksja raha, ent sellest hoolimata loeme alatihti lugusid südantlõhestavas hädas inimestest, kelleni ei jõua adekvaatne abi.
Ometi on status quo toetamine muutustest populaarsem. 2010. aasta lõpus avaldas riigikontroll aruande puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamise süsteemi kohta. Selle järgi kulus vastavateks toetusteks üle kolme miljardi (!) krooni; nüüdseks on summa kasvanud.
Riigikontrolli toonase järelduse võib kokku võtta nii: puuetega inimeste toetuste süsteem vajab muutmist, sest ei toeta neid, kes seda vajavad. Tavaliselt on riigikontroll ajakirjanduse lemmik.
Toona aga jõudsid meedia vahendusel rahvani pealkirjad stiilis «Riigikontroll tahab puuetega inimeste toetused kaotada». Järgnes pahameel, riigikontrolli auditi sõnum jäi tagaplaanile ning keskenduti hoopis hirmule.
Vahkvihas kirjutatud pahameeleavaldustes jäeti tähelepanuta, et praegune asjade korraldus on amoraalne. Seda nii hädas inimeste kui ka tööinimestest maksumaksjate suhtes. Tööinimesed panustavad hädaliste aitamiseks, ent piisavat abi ikkagi pole, sest raha jagatakse ühtlaselt ka neile, kes seda sisuliselt ei vaja.
Töövõimetuspensionäride hulk kahekordistus eelmisel kümnendil. Põlvamaal on väidetavaid invaliide koguni veerand elanikkonnast. Samas Harjumaal on vastav arv ligi kümme korda väiksem.
Arvudele otsa vaadates pole raske märgata, et puuetega inimeste hulk on tõusnud jõudsalt just seal, kus on palju töötust ja viletsamal järjel majandus. Isegi kui need inimesed vajavad toimetulekuks ühiskonna tuge, tuleb neid toetada õigetel alustel ja õige nime all.
Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse loomine on samuti pikalt vindunud ametiühingute ja tööandjate tehniliste erimeelsuste tõttu. Ometi on vastava süsteemi puudumine selgelt ebaõiglane kogu ühiskonna suhtes. Praegu kannavad ohtlike tööde terviseriske solidaarselt kõik maksumaksjad, aga tulu nende arvel teenivad konkreetsed tööandjad ja -võtjad.
Valskuse vastu sotsiaaltoetuste süsteemis tuleb astuda selleks, et tõelised abivajajad saaksid aidatud ja et tööinimese vaevaga teenitu ei lendaks tuulde, vaid läheks asja ette.