Valdo Randpere FOTO: Liis Treimann.

Rikkust saab jagama hakata siis, kui see on olemas. Sotsialistide soov avansina rikkust jagada on võlgu elamine ehk teisisõnu vaesuse jagamine, mis maksab valusalt kätte meile kõigile.

Meile meeldib võrrelda ennast oma naabritega. Eriti opositsiooni kuuluvad poliitikud leiavad, et me peaks end võrdlema mitte oma saatusekaaslastega endisest sotsialismileerist, vaid põhjamaadega. Ma pakun siinkohal teile võrdluse ja küsimuse.

Me kõik teame, et Rootsi on rikas ja Eesti on ... pisut vähem rikas. Ühiseks nimetajaks meie vahel on näiteks see, et nii neil kui ka meil on olemas sotsialistid ja ametiühingud. Kuna sotsialistid ja ametiühingud on olemas mõlemal pool meid lahutavat merd ja meie ei ole rikkad, siis ei saa nemad olla Rootsi rikkuse allikaks.

Otsime siis erinevusi meie vahel, mis võiks selgitada meie erinevat rikkuse astet - pakun välja mõned: Atlas Copco, Boliden, Scania, Electrolux, SSAB, Astra Zeneca, Volvo, Swedish Match, ABB, Hennes ja Mauritz, Ericsson, Sandvik, SCA, Alfa Laval, SKF jne. Need on ainult mõned Rootsi ettevõtted, mille olemasolu ja edukus on teinud kogu Rootsi ühiskonna edukaks (osa neist firmadest on investeerinud ka Eestisse ja me peame neile olema selle eest tänulikud.)

Ainuüksi Ericssoni turuväärtus ületab Eesti riigieelarve umbes neljakordselt. Kas keegi teist usub, et see väärtus on tekkinud tänu streikimistele ja ähvardustele lülitada kogu Rootsis elekter välja? Või äkki on selle rikkuse taga peidus aastatepikkune töö? See kõlab võib-olla igavalt ja traagiliselt – aga rikkusi loob töö ja mitte streikimine. Rikkust saab jagama hakata siis, kui see on olemas. Avansina rikkuse jagamine on võlgu elamine ehk teisisõnu vaesuse jagamine.

Peatume ka korra sel nädalal kirgi kütnud kollektiivlepingu seaduse muudatusel, mille ajendiks oli asjaolu, et vana seaduse kohaselt kehtisid kollektiivlepingu tingimused ka peale lepingu tähtaja möödumist edasi ja leping ise muutus nn. igaveseks lepinguks. Selline olukord oli vastuolus põhiseadusega, millele juhtis tähelepanu ka õiguskantsler.

Lepinguvabadus tähendab nii õigust sõlmida leping kui ka loobuda lepingust peale selle tähtaja saabumist. Lepinguvabadus tähendada ka kohustust täita kehtivates lepingutes sisalduvaid tingimusi. Lepinguvabadus ei saa olla ühesuunaline tänav, mille blokeerib kisades ja punalippe lehvitades see lepingupool, kes sülitab mitte ainult liikluseeskirjadele, vaid peab ka põhiseadust paberitükikeseks, mida saab muuta väljapressimise kaudu. Sotsialistid aga just nii käitusid.

Mis saab edasi? Vaevalt on kollektiivlepingu seaduse muutmise ümber üles puhutud paanika vaibunud, kui sotsialistid hakkavad järgmist hüsteeriat tekitama töölt omal soovil lahkujate hüvitise teemal.
Äkki jahutab teid maha Eiki Nestori sõnavõtt riigikogus täpselt samal teemal 14.veebruaril 2001. aastal: «Põhiliselt on tõstatatud küsimus sellest, kas inimesed, kes ise lahkuvad töölt omal soovil, peaksid saama ka seda kindlustuskaitset või mitte. See on olnud avalikkuse tähelepanu all ja selline ettepanek on tehtud. Kui me kindlustusest räägime, siis juba kindlustusteooria ütleb, et ei saa kindlustada riski, mis sõltub inimesest endast. Võib-olla mu võrdlus on kohatu, aga ta on väga täpne. Näiteks kui te kindlustate oma maja selle vastu, et maja ei põle maha, siis keegi ei maksa ju teile kindlustust välja, kui te ise panete oma maja põlema ja ütlete ka veel, et olete oma maja maha põletanud. Sellist kindlustust teile kunagi keegi pakkuma ei hakka.»

Harv juhus, aga seekord on küll nii, et toetan täielikult Eiki Nestori seisukohta omal soovil töölt lahkujatele hüvitise maksmise osas. Sotsialistide alternatiiv koheseks palkade ja toetuste tõstmiseks - riigi kaitsevõime nõrgendamine, riigi laenukoorma kasvatamine ja uute maksude kehtestamine – peaks meis kõigis tekitama piisavat õudu. Talupojamõistus ütleb, et laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua. Kas sellist Eestit me siis tahame?