JUHTKIRI ⟩ Kriisidirigendil on kärss kärnas ja vähe raha

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Karikatuur: Urmas Nemvalts

• Ministeeriumide kaitsealane ettevalmistus on puudulik.
• Riigikantseleist ei tohi saada superministeerium.
• Peaministril on võimalik olukorda muuta.

Koalitsiooni vastne võimulepe räägib laiapindsest riigikaitsest ja lubab lahendust selle püsivaks rahastamiseks. Maksab meenutada, et 2018. aastal võeti vastu elanikkonnakaitse kontseptsioon, mille kümme meedet nimetati uhkelt prioriteetseteks, kuid mille rahastamiseks tegelikke samme ei astutud.

Venemaa agressioonisõda Ukrainas on ohud kõigile nähtavaks muutnud ja nüüd on elanikkonnakaitse probleemidest rohkelt räägitud-kirjutatud. Küsimus pole selles, kas on aeg jalad kõhu alt välja võtta, vaid selles, millised mõtestatud sammud tuleb astuda.

Äsja valmis riigikontrolli aruanne ministeeriumide valmisolekust täita riigi kaitsekava. Hinnangu järgi on selline valmisolek küll kaitseministeeriumil, kuid neljal ülejäänud auditis analüüsitud ministeeriumil see puudub.

Kõige suurema etteheite osaliseks saab riigikantselei, kelle koordineeriv tegevus on puudulik ega anna ka valitsuse tarvis terviklikku ülevaadet eri valitsemisalade võimetest vajalikke ülesandeid täita. Riigisekretär Taimar Peterkop ise õigustas vajakajäämisi rahapuudusega.

Riigisekretär ei saa võtta poliitilist võimu ning peaminister ei tohi sellest loobuda – näiteks kartuses, et kriisihaldus tervikuna võib olla ebapopulaarne.

Kui meenutada siinjuures äsja tähelepanu pälvinud nn kobarkriisieelnõud, mille riigisekretär valimistega seotud poliitilise interregnumi ajal kooskõlastusele saatis, siis joonistub välja sügavam riigiehituslik probleem. Kas riigikantselei peab meil olema suure mõjujõuga kriisihaldur, et mitte öelda superministeerium, kelle taktikepi järgi peavad käima olulised tegevused ministeeriumides? Või on tegemist «järjehoidjaga», kes pigem koondab infot, kui teeb käsulaudu?

Riigikantselei suunda superministeeriumi poole on välja loetud juba tõigast, et tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse saatis kooskõlastusringile riigisekretär, kel poliitilised pagunid puuduvad. Kriisijuhtimine on aga läinud märkamatult siseministeeriumist riigikantselei alla.

Riigikontrolör Janar Holm kasutab metafoori, öeldes, et riigikantselei peab olema «nagu dirigent, kes paneb sümfoonia kõlama», aga pole seda teinud.

Siiski ei saa riigisekretär võtta poliitilist võimu ning peaminister ei tohi sellest loobuda – näiteks kartuses, et kriisihaldus tervikuna võib olla ebapopulaarne, nagu koroonataud puhuti näitas.

Praegu näeme rumalat pingpongi, kus poliitikud pole laiapindseks riigikaitseks raha andnud, aga tegemata jäetud asjade pärast näidatakse näpuga riigikantselei peale. Kui kaitseministeerium kõrvale jätta, pole ülejäänud ministeeriumidel riigikaitse ka prioriteetide rea eesotsas.

Sellise olukorra muutmiseks saab vastutuse võtta üksnes peaminister. Kui aga tõepoolest riigikantseleile rohkem volitusi anda, siis peab selline «riigireform» olema väga läbi kaalutud ja riigikogus läbi arutatud, nagu osutas Meelis Oidsalu (PM, 28.3).

Seniks loeme riigisekretäri vastuseid riigikontrolörile nagu keskpärast följetoni. Kriisideks valmisolekut ei saavatki hinnata, sest alles katsetatakse hindamise metoodikat. Vajaminevaid varusid ei saa samuti hinnata, sest varude miinimumtase pole kokku lepitud. Ja üldse ei saa puuduste kohta teavet anda, sest seda looritab riigisaladus.

Öeldust paistab, et riiki riigikantseleis napib, aga kantseliit ajab üle ääre.