Ühe linna tuntud kaubanduskeskuse siseruumis oleva taarakorjeroboti nurgas tühjendas viisaka olemisega meesterahvas oma pungil põit. Märgates mind, ohkas sisistades: «Ilge häda, münte pole ja muidu peldikusse ei saanud, keegi kaardimaksega münte ka ei andnud...» Arusaadav.
Tõepoolest, pole harvad need olukorrad, kui olles mõnes kobarpoes kukrut kergendanud, selgub, et looduse kutsele reageerimise teel on ees kõige tavalisem kerjus, kes-kus veel kahtkümmet, aga kus juba viitkümmet senti nõuab. Uue lahendusena saab ka kaarti viibata. Tänan, ei taha. Mündid pole linnadžungli inimestele enam ammu kõlisevateks taskukaaslasteks. Õnneks pole see kõikjal nii, aga keegi pole teinud ka mugavat äppi, mis hoiataks, et sisenete alale, kus tasuta ihukergendus ei õnnestu. Loomulikult on õnneks ka neid kohti, kus külastajasse viisakusega suhtutakse ning loomuliku toimingu jaoks taksomeetrit käima ei panda. Mulle meenutab see kümnenditetaguseid ammuseid aegu, mis nii mõneski kohas ka taasiseseisvusse sisse jalutasid: kemmergute ees olev laud, mille taga istuv isik suvatses sobiliku hulga raha võtta ning kuidas-kus, kas andis kaasa paberirulli või mõõtis sealt jala või kahe jagu paberit. Sama tunne on alati, kui näen ahnet pilu luksuskaupadest pungil kaubatempli käimlaukse ees.
