Mari-Vivian Ellam ⟩ Abieluvõrdsus rikub laste õigusi

Mari-Vivian Ellam koos lastega. Foto: Greete Annuk/erakogu

• Ühiskond kiidab heaks tegusid, mille tagajärjed lastele on meile teadmata.
• Emata kasvanuna tunnen, et mitte miski ei suuda asendada ema.
• Kui ühe inimese õigus abielluda rikub teise inimese õigust oma mõlemale vanemale, on see vale.

Abieluvõrdsus on vastutulek täiskasvanute nõudmistele, mis jätab lapsed väga olulistest õigustest ilma, kirjutab emakeeleõpetaja Mari-Vivian Ellam (Isamaa).

Me keegi ei ole kasvanud kahe isaga peres, olles eostatud doonori munarakust ja ilmale kantud surrogaatema poolt, aga oleme täiesti kindlad, et sellest pole midagi hullu ja kõige tähtsam on, et need kaks isa oleksid armastavad. Me aplodeerime asjadele ja kiidame heaks tegusid, mille tagajärjed lastele on meile teadmata. Samast soost inimeste abielude seadustamine on lasteostuhõnguline ja rikub laste õigust tunda ja olla kasvatatud oma bioloogiliste vanemate poolt.

Mina näiteks olen ilma emata kasvanud ja kui sellist olukorda ei oleks põhjustanud elu keerdkäigud, isiklikud traumad ja kokkuvõttes paratamatus, vaid sellist olukorda oleks keegi algusest peale planeerinud, oleks mul suuri raskusi sellise kurja plaani autorile andestamisega. Emata ja emaarmastuseta kasvamisega leppimine on olnud valus teekond ja see minu väga isiklik kogemus on põhjuseks, miks ma tunnen vajadust seista kõigi praeguste ja tulevaste laste õiguse eest tunda oma mõlemaid bioloogilisi vanemaid.

Ma kasvasin üles armastavas peres, mul ei ole ühtegi etteheidet oma üleskasvatajatele – nad toitsid ja katsid mind, andsid mulle hea eeskuju ja hea hariduse, hea stardipaku eluks. Aga see ei asenda ema. Mitte miski ega mitte keegi ei asenda ema – see on minu isiklik veendumus, millest mul on raske taanduda, isegi kui see tooks mulle kaasa tagajärgi või süüdistusi homovaenulikkuses.

Sellised (võimalikud) süüdistused on muidugi murettekitavad. Kui on räägitud, et abieluvõrdsus ei võta kelleltki midagi ära, siis kahjuks minult võtab küll – sõnavabaduse. Kui seadus käsitleb paare võrdsena, siis see tähendab, et kõik peavad neid nägema võrdsena. See puudutab ka lapsi, see puudutab ka arusaama, kas ema ja isa on paremad vanemad kui kaks ema või kaks isa.

Mina ei või enam öelda, et laps vajab ema või et keegi ei asenda ema. Kuigi see on mu sügav kogemuslik veendumus. Abieluvõrdsus võtab minult õiguse minu veendumustele. Aga mis veel hullem – see suukorvistab ka needsamad lapsed, kes nendes peredes kasvavad.

Kui on räägitud, et abieluvõrdsus ei võta kelleltki midagi ära, siis kahjuks minult võtab küll – sõnavabaduse.

Mina saan oma lugu rääkida, ma saan oma kogemust emata kasvamisest jagada, keegi ei mõista seda hukka, aga need lapsed ei saa, sest neist saavad kogukonnareeturid. See on ränk laste väärkohtlemise viis – kõigepealt võtta neilt ema või isa ja siis keelata neil selle üle kurta.

Laste õiguste konventsiooniga liitunud riigid on kokku leppinud, et tagatakse lapse õigus tunda oma vanemaid ja olla nende poolt hooldatud (artikkel 7). Artikkel 9 sätestab, et lapsi ei eraldata vanematest vastu nende tahtmist, välja arvatud siis, kui see toimub lapse huvides, erijuhtudel, näiteks kui vanemad kohtlevad last julmalt või jätavad ta hooletusse või kui vanemate lahkumineku järel tuleb langetada otsus lapse elukoha suhtes.

Kui heteropaar abiellub, ei ole ette kirjutatud, et paari laps hakkab kasvama ainult ühe vanemaga. See on erandolukord – keegi ei planeeri ette lahkuminekut või oma laste hooletusse jätmist. Samast soost inimeste tulevaste laste saatusesse on see aga sisse kirjutatud – nad saavad kasvama ilma bioloogilis(t)e vanemat(et)a. Stardipositsioon on juba eos laste kahjuks. Samas artiklis 9 on sätestatud, et austatakse ühest vanemast lahutatud lapse õigust säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt mõlema vanemaga, kui see ei ole lapse huvidega vastuolus. Munarakudoonori lapsel see võimalus paraku puudub.

Lapse õiguste konventsioon võeti vastu 1991. aastal. Mina olin selleks ajaks 9-aastane ja mul polnud tollel ajal aimugi, kes on mu bioloogiline ema või milline ta üldse välja näeb. Minu õiguse eest tunda mu ema ei seisnud minu üles kasvades keegi.

Ajad on läinud palju paremaks – üha harvemaks on jäänud juhud, kui üks vanem jääb oma lapse kasvatamisest täiesti kõrvale, üha enam on kaasatud isad, kes minevikus on sageli otseses lastekasvatuses vähem osalenud.

Aga on hulk lapsi, kelle õiguste eest seismisest me loobume – need on homopaaride lapsed. Kuidas see võimalik on?

Kui me tahame laste eest seista, ei saa me samast soost inimeste abielusid lubada. Kui ühe inimese õigus abielluda rikub teise inimese õigust oma mõlemale vanemale, siis tuleks minu arvates leida mingi muu lahendus. See ei ole lihtsalt aus, liiatigi, et need (veel sündimata) lapsed ei saa enda kaitseks midagi öelda.

Mina tahan nende laste eest seista. Väikse emapuuduses iseenda heaks ei saa ma enam midagi teha, aga ehk nende laste heaks saan.