Juhtkiri ⟩ Hiina Prantsuse suursaadiku avaldust Baltimaade ebapiisavast staatusest tuleb võtta tähelepanelikult

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Lu Shaye avaldust võiks võtta kui apsu, kuid me peame meeles pidama, et tegemist on Hiinaga.
• Hiina Rahvavabariik ei tunnistanud külma sõja ajal Baltimaade okupeerimist Nõukogude Liidu poolt.
• Mida teeb siin Hiina RV suursaatkond, kui Eestit ei tohiks olemas olla?

Pekingi kinnitus, et Baltimaad on suveräänsed riigid, ei võta siiski automaatselt ära kahtlust, mis järgnes pärast Hiina Prantsuse suursaadiku Lu Shaye avaldust, nagu poleks endistel Nõukogude liiduvabariikidel õiget staatust rahvusvahelises õiguses.

«Rahvusvahelise õiguse järgi pole neil endistel Nõukogude Liidu riikidel staatust, jõusolevat staatust rahvusvahelises õiguses, sest pole rahvusvahelist lepingut, mis materialiseeriks nende staatuse suveräänse riigina,» ütles Lu Shaye Prantsuse telekanalile LCI. Lisaks ei andnud suursaadik selget vastust ka Krimmi staatuse küsimuses. Võib ka arvata, et just Prantsusmaal tehtud avaldusega taheti näidata Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni mitte eriti saavutusterohke Hiina-visiidi mõju.

Mõistetavalt ei jäänud valuline reaktsioon Baltimaadelt tulemata ning ka Eesti kutsus välja siinse Hiina ajutise asjuri, et too selgitaks, mida Hiina Prantsuse suursaadik silmas pidas. Esmaspäevase päeva peale tuli ka Pekingist seletus, et Hiina tunnustab Baltimaid suveräänsete riikidena.

Uudisväärtuslikust vaatevinklist võiks seda võtta kui Lu Shaye apsu, kuid me peame meeles pidama, et tegemist on Hiinaga. Kommunistlikes riikides pole kohta suursaadiku soleerimisel ja küsimus ongi, mida soovis Hiina oma Prantsuse suursaadiku kaudu öelda.

Sestap tuleb Lu Shaye avaldust vaadata väga tähelepanelikult – Hiina võib testida rahvusvahelise üldsuse reaktsiooni Taiwanile Baltimaade näitel.

Meenutagem, et Hiina Rahvavabariik sõlmis Eesti Vabariigiga diplomaatilised suhted juba 11. septembril 1991, seega päris taasiseseisvuse alguses. Lisaks ei tunnustanud Hiina Rahvavabariik külma sõja ajal kunagi Baltimaade okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Eesti omalt poolt on ajanud ametlikult ühe Hiina poliitikat, olles teinud küll aastate jooksul reveransse dalai-laama ja Taiwani suunas, kuid Tallinna ametlik Hiina-poliitika on jäänud muutumatuks.

Loogiliselt võttes tekib küsimus, et kui Hiinal on Eestiga diplomaatilised suhted, kuidas saab siis seda riiki pidada illegitiimseks. Mida teeb siin Hiina RV suursaatkond, kui Eestit ei tohiks olemas olla? Pekingi avaldus Eesti ja teiste Baltimaade õigusest olemas olla silub seda probleemi, ent mööda ei saa vaadata laiemast küsimusest.

Laiem teema on asjaolu, et nii Hiina kui ka Venemaa on rääkinud vajadusest ümber teha rahvusvaheline kord. Üks ettekäändeid Venemaa kallaletungiks Ukrainale oli Moskva veendumus, nagu ei tohiks ukrainlased eraldi rahvuse ja riigina olemas olla. Sestap tuleb Lu Shaye avaldust vaadata väga tähelepanelikult – Hiina võib testida rahvusvahelise üldsuse reaktsiooni Taiwanile Baltimaade näitel. Ametlik Peking on öelnud, et Taiwan ei tohi iseseisva riigina eksisteerida ja sel pole kohta rahvusvahelises riikide süsteemis.

Peking on olnud rahvusvahelises poliitikas väga jäik ning Taiwani ja Tiibeti küsimus on olnud tavaliselt see, mida Hiina RV peab oma siseasjaks. Samas on Peking alati toonitanud riikide territoriaalse terviklikkuse tähtsust. Nii tähendabki Hiina Prantsuse suursaadiku avaldus märkimisväärset lahknemist Hiina senisest poliitikast. Euroopa Liidu üheselt negatiivne reaktsioon sellele avaldusele näitab, et vähemalt Euroopa osas ei õnnestunud Hiinal segadust külvata.