/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
/nginx/o/2023/04/24/15279412t1h25ea.jpg)
- Venemaalt on oodata luuresurve tugevnemist, ressursse Ukraina ründamiseks neil jagub.
- Kapo keskendus meediasuhtluses peamiselt tulevasele hüpoteetilisele islamiterrorismi ohule.
- «Viienda kolonni» olemasolu kohta anti aastaraamatu pressikonverentsil vastakaid signaale.
Seekordne kaitsepolitseiameti aastaraamat sisaldab nii avalikkuse mõjutamise kui ka arengute mõtestamise akte. Esimest korda lubab lahkuv peadirektor Arnold Sinisalu saatesõnas endale teha avalikku kriitikat valitsejate suunal.
Viimased veerandsada aastat on kaitsepolitseiameti sünnipäeval, 12. aprillil üllitatud aastaraamatutel olnud peamiselt valgustuslik taotlus, vahel harva on soovitud mingitele protsessidele ka oma pitser vajutada. Seekordne aastaraamat sisaldab nii mõjutamise kui ka mõtestamise akte.
Eesti ajaloo viimasest kolmest kümnendist on teada üks episood, mille puhul võib öelda, et julgeolekuasutusepoolse info avaldamine on mõjutanud valimistulemusi. Pean silmas kaitsepolitsei eelmise peadirektori Raivo Aegi ajal avalikustatud Keskerakonna idarahaskandaali 2010. aastal, vahetult enne 2011. aasta riigikogu valimiste kampaaniaperioodi algust.
See paljastus tsementeeris toonase poliitilise atmosfääri. Õigem oleks küll öelda, et valimisi mõjutas Venemaalt raha küsimas käinud Keskerakond, kelle salasoovidest meie jõuametkond avalikkust informeeris. Enne seekordseid riigikogu valimisi sattus kaitsepolitsei vilksamisi pilti mõjuka veebiajalehe Politico 18. veebruari artiklis, mis väitis, et Jevgeni Prigožini juhitaval Venemaa terroristlikul organisatsioonil Wagner oli plaanis luua kontakte EKREga.
Nõukogulikud jäljed
Mõnevõrra üllatuslikult kapo seekordses aastaraamatus Vene võimalikke plaane Eesti valimistesse või poliitikasse sekkumiseks ei kommenteerita, ka viitamisi mitte. Wagnerit mainib raporti viimane tekst, ajaloolase Peeter Kaasiku essee «Kõverpeegeldusi ajaloost /.../», milles autor võrdleb 2022. aastal Ukrainas ja meie piirkonnas ilmnenud arenguid 1941. aastaga. Kaasik kõrvutab eelmisel aastal Vene okupantide tsiviilelanike ja -taristu terroriseerimist Eestis 1941. aasta sõjasuvel aset leidnud terroriga, mille käigus hukkus mitu tuhat inimest ja kasutati põletatud maa taktikat. Sõnum on ühene: Nõukogude Venemaa pole kuhugi kadunud.
Kui Aivo Petersoni juhtumi kajastamist takistab käimasolev juurdlus, siis mullu 26. septembril Nord Streami vastu toime pandud ründe kohta oleks igatsenud värskemat infot.
Hea tahte korral võib lugeja siiski leida viite valimiseelsele segadusele EKRE ja Wagneri suhete kohta peadirektor Arnold Sinisalu saatesõnas, kus ta kirjutab julgeolekuasutuste muutunud rollist teabekülluse ajastul. Julgeolekuasutused peavad tänases olukorras suutma vahet teha, kes on «kasulikud idioodid» ja kes tegelikult vastastega koostööd tegevad riigivastased.
Üllatavaid teemalünkasid leiab aastaraportist veel. Kui Aivo Petersoni juhtumi kajastamist takistab käimasolev juurdlus, siis mullu 26. septembril Nord Streami vastu toime pandud ründe kohta oleks igatsenud värskemat infot, eriti arvestades tänavu märtsis maailma suurtes väljaannetes kirjeldatud konkureerivaid hüpoteese plahvatuse korraldajate kohta.
:format(webp)/nginx/o/2023/04/24/15279415t1h5ca2.png)
Hoogne eessõna
Mullune kaitsepolitseiameti aastaraamat oli stiililiselt ebaühtlane, mõni üksik läbimõeldud essee vaheldus ohtra kantseliidi või tehnilisevõitu juhistega. Nüüd on julgeolekuasutus esimest korda appi palunud välised toimetajad Eesti valitsuskommunikatsiooni elava legendi Toomas Mattsoni (riigikontroll) ja veel paari abilise näol. Ehk on see ka põhjus, miks peadirektori saatesõna varasemast informaalsem ja hinnangulisem sai? Või tahtis lahkuv peadirektor üht-teist südamelt ära öelda?
Kui raamatu kompositsioonile midagi ette heita, siis seda, et emotsionaalset kliimaksit eeldab dirigent koorilt juba kolmandal leheküljel, kuhu on – peadirektori eessõna sappa – kuldsete tähtedega trükitud Hando Runneli luuletus «Ei meeldi». Luuletuse sisukokkuvõtte leiab kaheksandalt realt: «kõik koju, kel ei meeldi». Kapo reklaamib nende salmidega üht oma kõige tõhusamaks osutunud mõjutusvahendit – Kremli-meelsete riigist väljasaatmist. Eelmisest aastast nähtub, et putinistid ei taha Venemaale kolida ning hoiavad väljasaatmishirmu tõttu madalat profiili. Ka Eesti vajab sõjapoeete ja juba ammu enne laulvat revolutsiooni resoluutne olnud Runnel sobib selleks suurepäraselt. Mõne lugeja maitse jaoks võis sellise teksti kasutamine mõjuda «omade keskel» praalimisena.
/nginx/o/2023/04/24/15279416t1h1d37.jpg)
Vene ohu kohta öeldakse aastaraamatus, et see on jäänud samaks, kuigi oodata on tugevnevat luuresurvet. Ukraina sõjast on raportis läbivalt juttu, mh ka Venemaa agressioonikuriteo uurimisest Eestis ja FSB värbamissurvest sõjapõgenikele. Ometi on ametkonna seekordses ohukommunikatsioonis kõige valjemalt kõlama jäänud teema, mida aastaraamatus endas kõige napimalt käsitletakse: hüppeliselt suurenenud tööränne Kesk-Aasia moslemiriikidest. Ilmselt tundis lahkuv peadirektor, et teda pole siin piisavalt kuulatud. Võib-olla oleks ka sel korral pidanud valju «moslemiohu» signaali analüütiliselt veidi rohkem toetama.
Viienda kolonni vastuolu
Traditsiooniliselt puudutab aastaraamatu üks põnevamaid peatükke vastuluuret, ja siin on lisaks töövõitudele (Vene diplomaatide massiline väljasaatmine) ka nn viienda kolonni siseseid positiivseid arenguid. Venemaa siinne hübriidsõjaorganisatsioon – kaasmaalaste koordinatsiooninõukogu – läks laiali. Pressikonverentsil põhjendas kaitsepolitsei seda nõukogu sisemiste lahkhelidega, hiljem on juttu tulnud, et kaasmaalased ehmusid Aivo Petersoni vahistamisest.
Sinisalu juhitud kaitsepolitseiamet on juba mitu aastat koolitanud Eesti avalikkust mitte rääkima niinimetatud viiendast kolonnist. Seekord põhjendas peadirektor seda soovitust Poola matemaatikute Piotr Jaworski ja Marcin Pitera 2015. aastal avaldatud artikliga, mis väidab, et inimgruppides ongi tasakaal ja stabiilsus kõige paremini tagatud, kui umbes viiendik nende grupi liikmetest on n-ö hukas.
Juhtimisteooriast on ammu teada, et igas organisatsioonis kipub olema 20 protsenti edumeelseid, 60 protsenti keskpäraseid ja 20 protsenti tõrksaid inimesi. Sinisalu rakendab Poola teadlaste julgustusel seda jaotusmudelit ka rahvussuhetele. See huvitav lõimimiskäsitlus vajaks ilmselt ka sotsiaalteadlaste poolt valideerimist meie rahvussuhete ajaloo kontekstis. Aga ühtlasi räägib poolakate analüüs vastu ka peadirektori väitele, et viiendat kolonni Eestis pole. Iseenesest on mõistagi inimlik ja sümpaatne, et julgeolekuasutuse juht kutsub üles sildistamisest hoiduma. Samas on avalikkuse rahustamise eesmärgil Eestis varemgi ohte pisendatud.
Juhtimisteooriast on teada, et igas organisatsioonis kipub olema 20 protsenti eesrindlikke, 60 protsenti keskpäraseid ja 20 protsenti tõrksaid inimesi.
Eelmisel aastal jutuks olnud Vene luure mastaapsed möödapanekud pole kaitsepolitseiameti kinnitusel Vene riigi juhtkonna luurevajadusi vähendanud, pigem ollakse veelgi nõudlikumad, mis omakorda tähendab, et luuretegevus ka Eesti suunal pigem hoogustub. «Venemaa ressurss läheb peamiselt Ukraina ründamisele, aga seda ressurssi neil jagub,» kinnitab Sinisalu saatesõnas. Huvitava nüansina tuuakse välja (lk 16), et oluliselt pärssis Venemaa luureteenistuste tegevust 2022. aastal muu hulgas tõsiasi, et agressioon Ukraina vastu järgnes koroonaviirusest tingitud piirangute perioodile, mis oli piiriületusi ja luureohvitseride käitumist suuresti muutnud.
Narva tankiga läks hästi
Aastaraamatu küberohte käsitlevas peatükis viidatakse asjaolule, et IT-sektori leebemad välistööjõupiirangud on toonud kaasa juhtumeid, kus Vene mobilisatsioonipõgenikud valetavad end võltsitud sertifikaadi alusel IT-eksperdiks, et nii saada kergemini Schengeni viisat ja elamisluba. Samuti on Eestis IT-ettevõtetesse üritanud tööle saada siin elavad Vene reservohvitserid.
Laiem avalikkus pole ilmselt teadvustanud, et Eestis leidub arvestatav hulk idanaabri kodanikke, kes on ametlikult Venemaa relvajõudude reservis. Oma IT-dimensioon on ka mainitud moslemiimmigratsioonil: platvormitöö võimaldab Eestis sotsiaalmajanduslikult integreeruda kohalikku keelt oskamata.
Üsna arusaadavalt tehakse aastaraamatus juttu eelmise aasta «monumendisõjast». Narva tanki rahumeelsel teisaldamisel oli kaitsepolitseil varjatud, ent oluline roll. Kindlasti tuli seekordsele sujuvusele kasuks riigi varasem kogemus (pronksiöö, Lihula).
Aastaraamatu «Põhiseadusliku korra kaitse» peatükis tehakse juttu lisaks ka ühest vähem edukast meetmest – meediakanalite keelamisest (lk 7). Meedias on korduvalt näidatud, et kaabeltelevisiooni keelust hiilitakse massiliselt mööda, et tuhanded venekeelsed elanikud on Eesti kaabellevist lahkunud internetipõhisesse paralleelsesse telemaailma. Seda asjaolu aastaraamatus ei mainita, aga eks asutuste aastaraamatud kipuvadki mingil määral olema ka keskvalitsuste reklaambukletid. Ebaedu tunnistamine üldiselt tõstab eduaruannete usutavust, mitte ei kahanda seda.
Valitsuse poolik lubadus
Nagu sissejuhatuses mainitud, lubab ametist lahkuv Sinisalu saatesõnas endale ka ühe poeesiaga looritatud otsekohese etteheite Eesti valitsejate suunas: «Kohati läheme muutustega lihtsalt kaasa kui kaasreisijad või teisiti väljendudes – pigem istume lootsikus ja jõgi kannab meid allavoolu» (lk 3). See osutus võiks innustada uuelt valitsuskoalitsioonilt küsima, kui meelekindel ja initsiatiivikas ollakse järgmiste Vene siinset ebatervislikku mõju ennetavate sammude osas.
Üks praeguse koalitsiooni väiksematest erakondadest räägib kuluaarivestlustes, et Venemaa kodanikel kohalikel valimistel ajutise osalemise keelamise plaan pole põhiseadust muutmata võimalik ning et koalitsioonilepingu sõnastus ei näe ette põhiseaduse muutmist. Tõlge: valimisõiguse piiramise lubadus lisati võimuleppesse ainult moepärast.
Renomee ja kindlakäelisus on Eesti valitsus(asutust)e legitiimsuse oluline osa, eriti Venemaa meediaruumi poolt kodustatud inimesele.
Kui nii, siis on uuel valitsusel oht käituda ekstravagantselt: kütame venemeelsed üles, anname vastase propagandale toitu, aga jätame Eesti rahvuspoliitilisi dünaamikaid kujundava sisulise piirangu ikkagi seadmata. Milline mõju sellise kokkuleppe «triivida» laskmisel saab olema Eesti valitsuse renomeele meie venekeelse elanikkonna silmis? Renomee ja kindlakäelisus on valitsus(asutust)e legitiimsuse oluline osa, eriti Venemaa meediaruumi poolt kodustatud inimesele. Siinsete venemeelsete käitumine ei sõltu ainult sellest, kui palju nad Putinit armastavad, vaid ka sellest, kui kindlameelseks nad peavad Eesti valitsust.
/nginx/o/2023/04/24/15279417t1hc44b.jpg)
Kolm aastakümmet kaitsepolitseis teeninud Sinisalu renomeele võivad jätta väikesed plekid ajakirjanduses esitatud küsimused, et ega politsei- ja piirivalveameti peadirektorile Elmar Vaherile kriminaalkuriteo kahtlustuse esitamisega üle ei pingutatud. Tõde selgub pärast Sinisalu ametiaja lõppu. Tulevikuplaane pole lahkuv peadirektor veel avaldanud, eeldusi on nii akadeemiliseks, juriidiliseks kui poliitiliseks karjääriks. Kui Sinisalu avalikke memuaare kirjutada ei saa, siis Eesti lähiajaloo seisukohalt oleks vajalik, et riik temalt kui Eesti avaliku teenistuse ühe parema väljendusoskusega inimeselt enne ametist lahkumist võtaks kasvõi salajaste memuaaride kirjutamise lubaduse. Kaitsepolitseiameti 2122. aastal väljaantavas aastaraamatus saaks neid äkki ka avalikkusega jagada.
1 KÜSIMUS
/nginx/o/2023/04/24/15279414t1h68cf.jpg)
Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika nõunik Riita Proosa, kuidas läheb Venemaa ja Valgevene kodanikelt relvade ära korjamisega?
Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene kodanike relvaload kehtivad kuni 15. märtsini 2024. Need, kes ei ole relva võõrandanud hiljemalt 15. aprillil 2024, peavad relvad andma hoiule politsei- ja piirivalveametisse (PPA). Seejärel on hoiule antud relva võõrandamiseks aega üks aasta. PPA ja siseministeerium soovitavad relvade võõrandamisega alustada varakult ning mitte jätta seda viimasele hetkele.
Seadusemuudatuse vastuvõtmise ajal puudutas muudatus umbes 1300 relvaloa omajat ja 3000 relva. Nende 1300 seas on kõik kolmandate riikide kodanikud ja määratlemata kodakondsusega inimesed. Määratlemata kodakondsusega inimesed moodustavad neist ligi poole. Relvaloa omajate arv, kes ei ole Euroopa Liidu ega NATO liikmesriigi kodanikud, on vähenenud. Hetkel on neid umbes 1150. Relvalubade arv on vähenenud nii nende arvelt, kes on ise loast loobunud, kui ka põhjusel, et lõppenud relvalubasid kolmandate riikide kodanikele enam ei pikendata.
Hinnanguliselt umbes 40 inimest on praeguseks loobunud loast ja relvast, ootamata ära seaduses nimetatud tähtaega. Üldine trend näib olevat siiski aga selline, et eelistatakse oodata lõpptähtaja saabumist.