Philippe Jourdan ⟩ Kes on mu isa? Kes on mu ema?

Philippe Jourdan
, Eesti katoliku kiriku piiskop
Copy
Philippe Jourdan.
Philippe Jourdan. Foto: Marko Saarm / Sakala
  • Riietus on keha pärast, mitte keha riietuse pärast.
  • Meile pakutakse perekonna kapitaalremonti.
  • Inimese identiteeti puudutav küsimus nõuab arutelu.

Sooneutraalsust, abielu ning põlvnemist puudutavad küsimused viitavad inimese ja perekonna olemusele ja identiteedile ega ole üksnes juriidilised küsimused, kirjutab Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan.

Vaevalt poolteist kuud on möödunud valimistest, kui suurte probleemide kõrval, mis puudutavad Eesti ja Euroopa tulevikku, tekib järsku seadusandlik üliaktiivsus ühe teema suhtes. Ja uued kavandatud seadused või eelnõud on sealjuures tegelikult ühe ja sama reaalsuse erinevad aspektid: sooneutraalne abielu, kooseluseadus, põlvnemise küsimus, perekonnaseadus, jne. Seda loetelu võib veel pikalt jätkata. Kuid kõik viitab tegelikult ühele ja samale sisule, inimese ja perekonna olemusele ja identiteedile. Seetõttu oleks vale mõelda, et need on ainult juriidilised küsimused.

Meie ühiskond ei soovi Jumalat kummardada, aga ta kipub küll kummardama seadust kui juriidilist formaalsust uue inimese loojana ja elu andjana. Siiski on juriidiline formaalsus või struktuur ainult ümbris, aga sisu ehk keha on ometi tähtis. Riietus on keha pärast, mitte keha riietuse pärast. Ning keha on see, mis on reaalne, mida peab vaatama, mille järgi peab kujundama riietust. Inimene on inimene, mitte juriidiline abstraktsioon. Sageli see unustatakse ära.

Kavandatud seadused ei ole lihtsalt juriidilised küsimused, mis ei puuduta meid reaalselt igapäevases elus. Nad puudutavad meie reaalsust ja igapäevast elu. Eesmärk on väidetavalt, et oleksime kõik võrdsed. Võrdsus on hea asi ning tekitab õigluse tunnet. Eelkõige lapsed peaksid olema võrdsed, kui nad alustavad oma elu.

Aga kas ei ole ohtu, et perekonna mõiste muutmine süvendab veelgi ebavõrdsust, sest ükskõik, kuidas me neid seadusi käsitleme, jäävad alati ühele poole need lapsed, kes sündivad oma perekonnas emast ja isast, ja teisele poole need, kelle põlvnemist, perekonda ja perekonna struktuuri keegi muu otsustab? Kui rääkida erinevatest peremudelitest, siis ei muuda seda aluspanevat reaalsust. Muidugi, elu ise – haigused ja surm – tekitab olukorra, et inimene vahel ei kasva selles perekonnas, kes on teda sünnitanud.

Kes on inimene? Mis on abielu? Mis on perekond? Mida tähendab olla isa, olla ema? Need on põhiküsimused, mis vajavad laia avalikku arutelu.

Aga kas riik peaks ka endale andma õiguse otsustada inimese perekonna, identiteedi ja põlvnemise üle? See on radikaalselt uus küsimus, mis puudutab väga otseselt inimese identiteeti. Miinimum, mida me võiksime loota, on see, et kogu rahvas oleks kaasatud otsustesse, mis ei puuduta ainult vähemusi ning ei ole lihtsalt tehnilised otsused.

Kes on inimene? Mis on abielu? Mis on perekond? Mida tähendab olla isa, olla ema? Need on põhiküsimused, mis vajavad laia avalikku arutelu. Kuidas riik võiks otsustada selliseid asju ilma, et tekiks tõsine ühiskondlik debatt, ilma küsimata kogu rahva arvamust? Me saame kõik aru, et need seaduseprojektid ei ole lihtsalt tehnilised parandused, mida tasuks viia ühe seaduse teksti sisse, et seda pisut kaasajastada ning nn värskendusremonti teha. Meile pakutakse hoopis perekonna kapitaalremonti. Need on otsused, mis kujundavad meie ühiskonda ja meie elu. Kuidas selline kaasamine peaks konkreetselt aset leidma, ei ole minu pädevuses, aga kaasamise vajadus on arusaadav.

Arvata, et kuulumine riikide klubisse, kus perekonna mõiste on muudetud, muudaks meid suuremaks, tähtsamaks või kaasaegsemaks, on ülimalt naiivne. On olemas palju riikide «klubisid», kuhu ei tasu kindlasti kuuluda! Meie ja meie poliitikud ei ole nii naiivsed, et uskuda, et riikides, kus sellised seadused said vastu võetud, valitseb suurem vabadus ning suurem võrdsus.

Nad võiksid küsida president Emmanuel Macroni arvamust, kes hiljuti veel pidi kinnitama, et «ma ei põlga inimesi!», juhul kui see ei ole rahvale piisavalt selge. Kahtlemata, Eesti Vabariigi valitsus ei põlga oma rahvast, ta on üks oma rahvaga ja kultuuriga, aga ta näitaks seda paremini välja, kui kaasaks oma rahva otsustesse, mis kujundavad rahvast ja inimeste elu ning identiteeti. Muidu on oht, et rahvas eemaldub üha rohkem nendest, kes langetavad rahva enda nimel otsuseid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles