JUHTKIRI ⟩ Reitelmann ja tiksujad teevad Toompeal palju paha

Urmas Nemvalts joonistab Illustratsioon: Postimees

• Sageli kujundavad riigikogu mainet halvad üksiknäited.
• Otsuseid langetavad saadikud, mitte koalitsioonilepe.
• Pole hea, kui saadik riigikogus niisama tiksuma jääb.

Riigikogu XV koosseis oli vaevalt kokku tulnud, kui tähistati parlamendi sünnipäeva. Asutav Kogu – Eesti Vabariigi esimene rahvaesindus – tuli kokku 23. aprillil 1919 ning selle meenutuseks avab Toompea loss igal kevadel üheks päevaks kõigile uksed.

Seekord võõrustasid huvilisi paljud esimest korda parlamenti valitud saadikud, kelle esimeste töönädalate kogemus piirdub peamiselt arvukate, kuid tähenduselt siiski marginaalsete toetus- ja sõprusrühmade moodustamisega. No ja mõni eelnõu on ka menetlusse antud.

Mis puutub aga rahvaesinduse mainesse, siis seda kujundas jõuliselt hoopis tagasivalituks mitte osutunud Urmas Reitelmann, kes sõna otseses mõttes kaheteistkümnendal tunnil, enne XIV koosseisu volituste lõppemist ostis kuluhüvitistega 243 liitrit diislikütust. Kui tavaliselt on kõige ahnemadki kuluhüvitiste kasutajad nii põhjendamatuid väljaminekuid vältinud, siis Reitelmannil jäi õigust ülegi, et asja vastu huvi tundnud ajakirjanikele halvasti öelda.

Tahame või ei, aga sellised teod ei heida varju üksnes vahetule tegijale, vaid riigikogu mainele tervikuna ja pole vahet, kas see toimus praeguse või eelmise koosseisu ajaarvamise järgi.

Riigikogu vastne esimees Lauri Hussar põrutas seepeale, et tuleks kehtestada päevane tankimislimiit. Selline ülereguleerimine pole siiski hea, küll aga on põhjust tühistada hallil ajal, kui riigikogu esimees oli Toomas Savi, kehtestatud kord, mis võimaldab rahvaesindajal kuluhüvitise eest autoliisingut maksta. Tolle sammu peamine eesmärk oli luua võimalus, kuidas võimalikult palju raha võimalikult suure omakasuga välja võtta.

Loodame siiski, et vastse riigikogu koosseisu mainet ei kujunda kuluhüvitised, vaid saadikute töö. Ja seda mõne politoloogi kiuste, kes ennustavad tööparlamentidele kadu, sest sõuparlament tõrjub selle jõuga välja.

Kõige halvem on see, kui vast valitud riigikogu liige ei leia oma kohta ja hakkab kohe tiksumisega pihta.

Õiguskantsler Ülle Madise meenutas nii riigikogu ees kui ka Postimehe otsestuudios, et põhiseaduse järgi juhib riiki just riigikogu ning ainult valitud saadikutel on rahva otsene mandaat näiteks maksuküsimustes otsuseid teha. Neid otsuseid ei saa riigikogu liikmele ette kirjutada tema fraktsioon ega koalitsioonilepe, milles leppis kokku kitsas ring võimuerakondade juhte.

Mõnikord kasutatakse initsiatiivitu ja parlamentaarses tööjaotuses otseste ülesanneteta saadiku puhul Briti eeskujul mõistet backbencher – tagapinklane. Eestis on neid vahel nimetatud lihtsalt tiksujateks. Mõni tiksub läbi mitme koosseisu ilma midagi olulist korda saatmata, aga kõige halvem on see, kui vast valitud riigikogu liige ei leia oma kohta ja hakkab kohe tiksumisega pihta. Kui väikesearvulises fraktsioonis jätkub kõigile ülesandeid, siis suurtes kooslustes on oht, et osa saadikuid jääb niisama tiksuma, isegi suurem.

Mida ajakirjandus siin teha saab, on riigikogu töödel-tegemistel silm pingsalt peal hoida, et sisuline töö näha oleks ning uudised saadikutest ei piirduks lahtiste uste päeval tehtud klõpsude või kulutšekkidega.