Solman: Euroopa Liit käib ühte ja Eesti juhtiv eliit teist jalga

Lihtne tööinimene Foto: Mihkel Maripuu

Juba aastaid käib Euroopa Liit ühte ja Eesti juhtiv eliit teist jalga — liberaalid, võrdsustage ülestõusmispühade ajal Euroopas antav vabade päevade arv ometi ka Eestis, kirjutab riigikogu Isamaa fraktsiooni liige Riina Solman.

Oleme kannatusnädalas. Kristuse kannatuse ajal sobib mõelda sellele, kuidas konservatiivsed kirikuringkonnad ja kohati äärmuslikult liberaalsete ringkondade soove ellu viia sooviv uus koalitsioon tulevikus koostöö kavandamisel hakkama saavad.

Väärtustest rääkides on kohati murettekitavaid küsimusi. Kuid mitte ainult — kirikuliste ja kirikueluga on ühiskonnaeluliselt liberaalidega koostöökohad olemas ja leidub päris palju kattuvusi. Peamine — tahame kõik koos, et eesti elanikud oleksid õnnelikud. Vaimse tervise probleemide plahvatuslik kasv paneb ka kirikuringkondadele suure töökoormuse, sest inimesed otsivad murdele abi tihti just kirikust.

Kristlastel on omad ootused riigile. Need ootused, mis puudutavad õnne, headust, armastust, unistamist, lootust, häid ja ülesehitavaid sõnu, koosmeele otsimist, kattuvad kõigi teiste inimeste ootustega. Kristlased, kui Eesti suurim vähemus, ei ole viimaste rahvaloenduste järgi arvuliselt muutunud, moodustades üle 30 % meie ühiskonnast. Nende hulgas on eri ilmavaate ja erinevate erakondade pooldajaid.

Ehkki suur osa kristlastest on pigem konservatiivsema joonega, seades eelkäijaite traditsioonid esikohale, siis piibel edastab, et Jeesus Kristus, kes tuli inimesena meie sekka, oli väga kaasaegne, käis aktiivselt mööda maad ringi nagu hipster oma kaaskonnaga, sõi inimestega koos nende sööki ja juues sama jooki. Ta ei olnud mingisugune vagamees, vaid elujõuline ning tõe otsingutes vahel mässumeelnegi. Ta vihkas moondunud arusaamu ja orja kombel puuslike seadmist elavate vajadusest kõrgemale. Ta ei sallinud kuldvasikate kummardamist ja nende elavast Jumalast kõrgemaks seadmist.

Aga mitte ainult sellest ei soovinud ma rääkida. On midagi, mida me kõik vajame sama palju kui katust pea kohale. Me vajame puhkust. See on tegevus, mida kõik hästi oskame, kui meil vaid seda teha lubatakse. Ka siin on ebavõrdsust ja parandamisruumi: juba aastaid käib Euroopa Liit ühte jalga ja Eesti juhtiv eliit teist jalga — need on Kristuse kannatuse ajal ja ülestõusmispühadel riigipühade ajal antav vabade päevade arv.

Kui muu Euroopa esmaspäeval puhkab, siis Eesti käib hambad risti protestantliku tööeetikuna tööl. Aastaid on arutelu kestnud, aga vastava seaduseni pole jõutud. Tänast vaimse tervise probleemide hüppelist kasvu silmas pidades oleks see üks õige ja hea kingitus Eesti rahvale. Üks lisapuhkepäev kulub meile kõigile ära. Nagunii me armastame nimetada end töösõltlasteks ja tööd ei pelga. Küll aga kuluks enne suurt suve ja sellele järgnevat rasket talve ära väike hingamispaus, mis mõeldud perele ja lastele. Kristlastele oleks aga see senise traditsiooni taastamine, mis toob hingerahu.