Maire Liivamets ⟩ Poliitilised ametnikud mõtlevad harva, kust kohast muinasjutuline elu peaks saabuma

Maire Liivamets Foto: Erakogu

Tundub, et oleme jõudnud ajajärku, kus unustame, et hõbedat ja kulda me maal siiski ei leidu, kahtlustab kirjandusteadlane Maire Liivamets.

Kahtlemata oleks mõistlikum vaikida, teisi vaoshoitult kuulata ja vaadata, mida on juba mitu aastat äreval meelel ka tehtud. Natuke isegi üllatab, et päris paljud varem ajakirjanduses sõna sekka öelnud põnevad (kultuuri)isiksused vaikivad, samas ühed ja samad jõulisemad persoonid ei väsi jagamast arvamusi, millega kaasneb vahel pisku kordamisoht. Teadagi, karme tõbesid ja sõjasõnumeid ei oska ega soovigi enamik meist interpreteerida.

Ent praegu heitleb humaansus nii teravalt egotsentrilise mõtlemisviisiga kodukamaralgi, et küllap on mõnel inimesel tükk tegemist, et püsida kindlameelselt oma tõekspidamiste juures. Kuigi väljendusviis kirjasõnas, kus ütlejal tuleb oma sõnavoolu ohjeldada, peaks tavaliselt erinema toonist kõnekeeles, on meie päevade sotsiaalmeediavõim enne järjekordseid valimisi igasuguse mõistlikkuse ületanud.