Nende, pealkirjas toodud sõnadega, algab 1930. aastate ühe värvikaima prosaisti Leida Kibuvitsa (1907–1976) teine romaan «Rahusõit» (1933). Ja annab kohe edasi mingit rahutust ja dünaamikat. Selline ongi Kibuvitsa looming: täis värve, hääli, lõhnu, neis on «linnulikku graatsiat». Omaaegne arvustus nimetas Kibuvitsa «kõikide meelte kirjanikuks», kirjutab kirjandusteadlane Maarja Vaino.
Tellijale
AK kirjanduskool ⟩ «Täna on aprillituulel tegevust.»
Kirjandusse tuli see meie 1930. aastate üks lootustandvamaid ja viljakamaid naisprosaiste 1932. aastal «Looduse» romaanivõistluse auhinna saanud teosega «Soomustüdruk». Kuna teos vallandas kohe skandaali, sattus ka selle autor – keda iseloomustati kui «tumedaverelist naist, kelle silmad pilluvad tuld ja hambad välguvad naerdes» – meedia huviorbiiti. Ning jäi sinna oma särava isiku ja teravmeelse loominguga kuni sõja puhkemiseni.