JUHTKIRI ⟩ Automaks ei tohi muutuda maaelu kirstunaelaks

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Automaksu koormus peab olema kõigile õiglane.
• Eriti haavatavad on maal elavad perekonnad.
• Ühistranspordi parem korraldus maal pole piisav.

Eesti on ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kus pole automaksu. Seepärast tundub selle kehtestamine mõistlik, kuid karisid, mida vältida, ei ole sel teel sugugi vähe.

Keskne küsimus on, kuidas kehtestada maks nii, et koormus oleks kõigile õiglane. Eriti teravalt puudutab see maainimesi. Kui veel kakskümmend aastat tagasi kasutasid maainimesed ühistransporti ja autot enam-vähem võrdselt, siis praegu on ühistranspordi kasutajaid poole vähem kui autoga sõitjaid.

Põhjus pole mitte mugavus, vaid paratamatus. Buss käib harva ja selle ajad ei pruugi sobida inimeste liikumisgraafikuga. Sellest paratamatusest tuleneb kohe järgmine: maainimestel peab peres olema rohkem kui üks auto, sest pereliikmed liiguvad eri aegadel ja eri suundades. Ka linnainimesed liiguvad eri aegadel ja suundades, kuid saavad seda teha ühistranspordiga, mistõttu pere tuleb enamasti toime ühe autoga.

Kuidas aga hajaasustuse erisused maksustamisel arvesse võtta, ei ole sugugi lihtne küsimus. Tänases lehes arutavad Kagu-Eesti elanikud võimalusi, kuidas seda võiks korraldada, kuid häid lahendusi pakkuda ei oska. Kui kehtestada erinev maks linnas ja maal, siis suure tõenäosusega hakkavad linnamehed oma autosid lihtsalt maakodu aadressil ümber registreerima.

Kui maksta tuleks iga auto pealt, siis keskmine maapere peaks võrreldes linnaperega maksma topelt või lausa kolmekordselt. See ei oleks õiglane ega regionaalpoliitiliselt mõistlik.

Automaks plaanitakse kehtestada kaheosalisena: ühekordne maks rakendub auto ostmisel, sellele lisandub iga-aastane maks, mille kehtestamiseks on mitu võimalust. Õigusteadlased on juhtinud tähelepanu, et ühekordne automaks, mis tasutakse auto registreerimisel, võib olla diskrimineeriv. Nii Ungari kui ka Soome on Euroopa Kohtus jäänud registreerimismaksu üle vaieldes kaotajaks. Ei ole kindel, kas Eestil õnnestub registreerimismaks kehtestada nii, et seda hiljem tühistada ei tule.

Aastamaksu võib kehtestada mitut moodi, olenevalt sellest, mida saavutada tahetakse. Kui automaksuga üritatakse kiirendada rohepööret, siis toimib see vaid jõukama rahva puhul. See, kes keskkonnasõbralikku autot osta ei jõua, saaks oma vaesuse eest karistada. Ja rahandusministri soovitus süüa torti, kui leiba ei ole, olukorda paremaks ei tee.

Maksu saaks arvutada ka auto vanuse järgi, võimsuse järgi või mõlemat moodi. Rohkem maksaksid need, kellel on uuem ja võimsam auto. See võtab arvesse autoomaniku sissetulekut ja oleks õiglasem lahendus.

Ometi ei lahenda ka see põhilist ebavõrdsust, et maal elav perekond ei tule toime ühe autoga. Kui maksta tuleks iga auto pealt, siis keskmine maapere peaks võrreldes linnaperega maksma topelt või lausa kolmekordselt. See ei oleks õiglane, sest peale kõige muu on maainimese käigud pikemad ja kulukamad.

Loodetavasti ei hakata seda probleemi tõrjuma ebamäärase lubadusega teha korda ühistransport, vaid leitakse tõesti toimiv ja õiglane lahendus.