Martin Zobel ⟩ Elurikkuse vähenemine suurendab ebavõrdsust

Pildil bioloog ja ökoloog Martin Zobel. Foto: Sille Annuk/Pm/scanpix Baltics

Inimtegevusega kaasneb elurikkuse kadu. Suurbritannia Kew botaanikaaia teadlaste hinnangul on viimase 250 aasta jooksul välja surnud ligi 600 taimeliiki. Lisaks on ohustatud kuni 40 protsenti taimeliikidest. Väljasuremise kiirus sellel perioodil ületas Maa ajaloo keskmist umbes 500 korda, kirjutab akadeemik ja Tartu Ülikooli taimeökoloogia professor Martin Zobel.

Elurikkusel on kaks külge, neist esimene on liikide arv. Looduse toimimise seisukohast on tähtis just kindlale ökosüsteemile omaste liikide arv, millest sõltuvad ökosüsteemi teenused nagu biomassi tootmine, mullateke jms. Piltlikult öeldes – metsa ökosüsteemi seisund oleneb metsaliikide, mitte juhuslike umbrohtude kohalolust. Kui tähtis oleks ainuüksi liikide arv, peaks Tartu raudteejaam pakkuma tõhusat ökosüsteemi teenust, sest sealt on leitud palju tulnuktaimi.

Elurikkuse teine külg on liikidevaheline ebavõrdsus. Elurikkuse vähenemisega kaasneb ebavõrdsuse suurenemine. Seda protsessi võib näha nii globaalselt kui ka Eestis. Enamik liike on inimtegevuse tagajärjel vähenemas («kaotajad») ja asenduvad palju väiksema arvu laienevate liikidega, millel läheb inimese muudetud keskkonnas hästi («võitjad»). Tulemuseks on ühetaolisem biosfäär, kus domineerivad vähesed tugevad liigid, samas kui piirkondlikud eripärad vähenevad. Seda nähtust on kujundlikult nimetatud looduse mäkdonaldiseerumiseks.