Eerik-Niiles Kross ⟩ Juhan Smuuli elu kui mõistmata akt

Juhan Smuuli bareljeef Tallinnas Kirjanike maja seinal. Foto: Mihkel Maripuu

Juhan Smuulist, tema stalinismist ja eneseõigustusest kirjutab Kirjanike Majas elanud Jaan Krossi poeg Eerik-Niiles Kross.

Ma olen küll Juhan Smuuli mõned korrad oma elus näinud, aga tegelikult ma neid nägemisi ei mäleta. See pole ka eriti imekspandav, sest olin kolmeaastane, kui ta suri. Ja toimusid need mitte kodus Harju tänaval, vaid küll samas majas, aga Kirjanike Liidus, kuhu ema mind mõnikord mingi asjatoimetusele kaasa tassis. Ja need pidid olema juhuslikud, sest kodus külas, nagu isa mälestustes kirjutab, on Smuul käinud meil täpselt ühe korra ja seda kolm aastat enne minu sündimist.

Aga ometi on mul tunne, et olen koos Smuuliga või pigem Smuuli probleemiga, peaaegu võiks öelda Smuuli painega üles kasvanud. Sest Smuulist oli meil kodus ikka ja jälle juttu. Mitte niivõrd tema loomingust, nimelt temast kui inimesest. Ja sedagi mitte keskse teema, vaid ääremärkustena, isa toodud näidete või mälestuskildudena. Seda polnud liiga palju, ent piisavalt, et Smuulist tekkis mingisugune mulje. Tagantjärele tuleb tunnistada, et see mulje kujunes pigem isa hoiakust Smuuli suhtes kui Smuulist endast.