/nginx/o/2016/03/18/5173759t1hd600.jpg)
/nginx/o/2023/04/17/15263755t1hbac9.jpg)
- Juhan Smuul üritas enda tegevust heastada.
- Eesti Kirjanike Liit peab otsustama, mis organisatsioonist see pärineb.
- Jaan Kross Juhan Smuuli ei usaldanud.
Juhan Smuulist, tema stalinismist ja eneseõigustusest kirjutab Kirjanike Majas elanud Jaan Krossi poeg Eerik-Niiles Kross.
Ma olen küll Juhan Smuuli mõned korrad oma elus näinud, aga tegelikult ma neid nägemisi ei mäleta. See pole ka eriti imekspandav, sest olin kolmeaastane, kui ta suri. Ja toimusid need mitte kodus Harju tänaval, vaid küll samas majas, aga Kirjanike Liidus, kuhu ema mind mõnikord mingi asjatoimetusele kaasa tassis. Ja need pidid olema juhuslikud, sest kodus külas, nagu isa mälestustes kirjutab, on Smuul käinud meil täpselt ühe korra ja seda kolm aastat enne minu sündimist.
Aga ometi on mul tunne, et olen koos Smuuliga või pigem Smuuli probleemiga, peaaegu võiks öelda Smuuli painega üles kasvanud. Sest Smuulist oli meil kodus ikka ja jälle juttu. Mitte niivõrd tema loomingust, nimelt temast kui inimesest. Ja sedagi mitte keskse teema, vaid ääremärkustena, isa toodud näidete või mälestuskildudena. Seda polnud liiga palju, ent piisavalt, et Smuulist tekkis mingisugune mulje. Tagantjärele tuleb tunnistada, et see mulje kujunes pigem isa hoiakust Smuuli suhtes kui Smuulist endast.
Muide, Smuul suri kaks päeva enne Tuglast, 13 aprillil 1971. Tuglase surma ja matuseid mäletan miskipärast väga hästi, Smuuli matuseid ka. Vaatasin mõlemat telekast koos vanatädiga, vanemad olid matusel, ja mängisin surnut, sest mulle meeldis, kuidas surnule au avaldati. Ja imelikult kombel mäletan nende kahe matuse erinevust. Tuglase puhul ütles isa, et see on see mees, kelle süles sa oled istunud ja seda pead sa elu aeg meeles pidama. Smuuli puhul ma ei mäleta, et ta oleks üldse midagi erilist ütelnud.
Aga üldmulje Smuulist on muidugi isalt pärandatud ja see on jäänud samaks. Smuuliga ei olnud kõik korras. Temaga oli seotud mingi pinge ja lahendamata küsimusi. Ta ei olnud päris halb, aga ta ei olnud ka oma ja kindlasti ei olnud ta meie sõber. Isa kirjutab mälestustes, et Smuul läks temaga kohtudes alati pingesse. Isa Smuuli jutte meenutades on selge, et Smuuli isik häiris ka isa. Nad häirisid teineteist.
Alguse oli see asi muidugi saanud 1954. aasta järel, kui isa vangilaagrist ja Siberist naasnuna hakkas kirjanikuna silma paistma. Smuul oli siis ENSV Kirjanike Liidu esimees, Stalini ja peatne Lenini preemia laureaat. Ja ilma igasuguse hariduse, keelte ja kommeteta. Mälestustes kuulub see probleem üsna samasuguse Smuuli-teemalise kõrvalmärkuse kategooriasse, nagu neid lapsepõlvejuttudest mäletan: «Juhan ei tarvitsenud olla Kirjanike Liidust väljaheidetuile (s.t. Stalini aegseile) kõige lahkem abimees – kui mõelda kas või sellele, kuidas ta pisut hiljem reageeris mõne mehe, mõne Siberi-selli tagasitulekule ja tema pretensioonile parnassi ääre peal kohakest leida.»
Ma ei tea, kas nende vahel otseselt «midagi juhtus», kui, siis mindi sellest minu kuuldes alati mööda, aga nad kuulusid, vähemasti isa meelest, lõpuni eri leeridesse. Kusjuures isa ei olnud a priori parteilaste ja pealtnäha punaste suhtes ilmtingimata diskvalifitseeriv. Näiteks vaevles ta elu lõpuni Hans Kruusi probleemiga ja üritas teda endale mõistetavaks analüüsida, võib-olla isegi talle andestada. Smuulile ta kindlasti ei andestanud, kusjuures mitte Smuuli stalinistlikku loomingut, see oli niikuinii andestamatu, vaid eelkõige tema formaalset kaasvastutust Eesti kirjanike häbistamises ja eesti kirjanduse staliniseerimises.
Ta ei andestanud Smuulile seda, mis oli ENSV Kirjanike Liit, isegi pärast Stalinit, ja samastas Smuuli sellega. «Kaasteelistes» möönis isa, et Smuul proovis (küll tema arust üksnes Debora Vaarandi mõjul) abistada põlu alla lükatud August Sanga ja Kersti Merilaasi, ent võtab siis asja kokku nii: «Igatahes oli Juhan Smuul aastate jooksul Sangade perele abiks. Ta tegi sellega mõndagipidi heaks, et ta, teiselt poolt, vaevalt sai olla nende Kirjanike Liidust väljaheitmiste, ka Sangade väljaheitmise asjas asjadest täiesti kõrval. Kui hästi, nagu räägiti, Johannes Käbin Smuulisse suhtuski, sai ta väljaheitmiste puhul asuda siiski ehk ülimalt vaikiva teadmiseksvõtja ja formaalselt siiski kaasaotsustaja rollis. Nii et mulle tundub: tal oli, mida heastada. Ja ta tegi seda kuulu järgi püüdlikult.»
Nii ENSV Kirjanike Liidu kui ka Smuuli kohta kirjutas viimased read Jaan Kross Kaasteeliste teises köites. Need kõlavad nii: «Muuseas, väljaarvatud seik, et nõukogudeaegne Kirjanike liit hankis meile komandeeringuid ENSV nõndanimetatud piiritsoonis liikumiseks ja omal ajal ka mõned väliskomandeeringud ning varustas meid siiski korteriga, kus me loodetavasti elu lõpuni elame – ei ole ma tundund end selle organisatsiooni suhtes iial päris pingetult. Nimed Smuul, - jah ka tema - , Remmelgas, Päll, Rannet, Sõglast rääkimata, on tinginud mus valdavalt enesekaitselisust ja valvsust, kõnelemata neist meie funktsionääridest või kolleegidest, kelle kohta oli, juurdunumalt või pealiskaudsemalt, olemas nende KGB-lisuskahtlus.»
Ühesõnaga, Smuuli kohta ei olnud küll KGB kahtlust, ent ta oli ikkagi kõigepealt valvsust tekitav funktsionäär ja alles seejärel kolleeg.
Olen viimastel nädalatel Smuuli üle palju mõelnud ja üritanud aru saada, kas mu Smuuli tõrksus on äkki aegunud perekonnatraditsioon ja kas ta ei vääriks siiski suuremat mõistmist. Ja vastus on nagu Smuuli puhul ikka, ühekorraga jah ja ei.
Ühesõnaga, Smuuli kohta ei olnud küll KGB kahtlust, ent ta oli ikkagi kõigepealt valvsust tekitav funktsionäär ja alles seejärel kolleeg.
Smuuli kiitjad ütlevad tänapäeval, et unustame tema stalinistliku loomingu ja tema nõukogude funktsionäärluse, et esimest tegid kõik ja teises polnud ta kõige hullem, aga ta looming laiemalt on kestva väärtusega, ta oli «ürgandekas», «sõbralik mees» ja muu pole tähtis. Smuuli tõrjujad ütlevad, et ta oli puhtavereline stalinist, nüüd lõplikult selgunult ka küüditaja ja kõik muu pole oluline.
Mõlemal leeril on ainult osaliselt õigus. Smuuli mere- ja Muhumaa jutte ning luulet, seda jäävat väärtust saab hinnata ja mõista üksnes siis, kui mäletada nii tema stalinismi kui ka funktsionäärsust. Sest nagu Jaan Undusk on veenvalt näidanud, oli peaaegu kogu Smuuli looming 1956. aasta ehk «isikukultuse hukkamõistu» järel omalaadne patukahetsus.
Smuul oli kitsalt võttes väga traagiline kuju. 1969. aastal kirjutatud «autobiograafias» ütleb ta: «Isikukultuse ajal põletasin käe. Pärast seda on võimatu luua jumalaid.»
/nginx/o/2022/02/18/14372166t1h6253.jpg)
Nagu kirjutab Undusk, läks Smuul oma stalinistlike, olemuslikult religioossete luuletustega tõsimeeles, lippude lehvides ja rusikat näidates «pühale missale» ning sai alles liiga hilja aru, et eksis uksega. Edasine oli lõputu süütunne, masendus, aga tegelikult ka võimetus õiget ust leida, ja arusaam, et heastada ei ole «võlga» võimalik. Sellest siis põgenemised kaugetele meredele ja pudelisse.
Kahtlemata, Smuul kannatas oma «eksimuste» pärast, põdes loomingulisi kriise, tunnistas oma vigu ja ka suutmatust tehtut heastada. Lahendust ei suutnud ta aga vist leida mitte sellele, kuidas heastada tehtut, vaid seda, kes ta oli. Ta kahetses mitte küüditamist ja Stalini ülistamist, vaid võitleva stalinismi ummikteeks osutumist kui sellist. Tema hilisemateski tekstides on ikka ja alati süü omaksvõtu kõrval kasvõi alateadlikke eneseõigustusi.
Näiteks kirjutab ta autobiograafias: «1949. aastal, elades väikeses Lõuna-Eesti linnakeses Võrus, kirjutasin poeemi «Stalinile», makstes sellega oma lõivu isikukultusele.» Ja mõni lause hiljem: «Ma ei usu, et kirjanikku saab sundida kirjutama midagi, millesse ta ise ei usu». Tegelikult ei kahetse Smuul, et ta kirjutas poeemi Stalinile. Samas lõigus ütleb ta: «Mõne kuu jooksul, mil ma Võrus elasin, tapsid bandiidid ümberkaudsetes valdades kümneid parteilasi ja kommunistlikke noori» ja jõuab sealt õienduseni, et tema jaoks ei olnud Stalini nimi «odav konjunkturism» (nagu teistel Stalini kiitjatel, kes pole seda kahetsenud), vaid «lipp ja rusikas». Muide samas tekstis leidub veel selline avaldus: «1947. kuni 1951. aasta alguseni, millal mind valiti EN Kirjanike Liidu esimehe asetäitjaks, töötasin kutselise kirjanikuna, olles samal ajal (1946 aastast alates) ÜLKNÜ Keskkomitee liige. Komsomolitöö nõudis palju, kuid andis samal ajal veelgi rohkem, kusjuures kõige olulisem oli see, et ta ei lasknud kapselduda ainult kitsasse, puhtkirjanduslike huvide ja inimeste ringi....Aastaid kestnud kõige tihedam side komsomoliga, ülesanded mida täitsin, probleemid, millega kokku puutusin, kogu see pingeline, tõeliselt võitlev, lahinguline elu, mida sõjajärgsetel aastatel elas Nõukogude Eesti komsomoliorganisatsioon, minu sõbrad, kes langesid bandiitide kuulidest /.../ Ma olin ja jään leninliku komsomoli tänulikuks võlglaseks.»
Nagu kirjutab Undusk, läks Smuul oma stalinistlike, olemuslikult religioossete luuletustega tõsimeeles, lippude lehvides ja rusikat näidates «pühale missale» ning sai alles liiga hilja aru, et eksis uksega.
Selle teksti on kirjutanud aasta pärast Praha kevade mahasurumist needsamad leninlikud võitlejad. Ajal, mil iga südametunnistusega eesti haritlane elas isiklikult läbi tšehhide vabaduse verist porritallamist. Isegi Kaarel Ird ütles sel ajal: «See on lõpp, seda häbi me üle ei ela.»
Smuulil oli usutavasti mingil määral piinlik Eesti kirjanike vastases vaimses vägivallas osalemise pärast. Aga ka pärast Praha kevadet kirjutab ta, et nõrgad on need, kes ei suuda midagi «tõsist purustada» ja et maailma tuleb vaadata kui leninlane. Poeemi Stalinile kirjutas ta, nagu nüüd teame, vahetult pärast Kõue vallast naiste ja laste Siberisse küüditamist. Seda ta autobiograafias ei nimeta, küll aga nimetab poeemi õigustusena metsavendade aktsioone küüditajate vastu. Need «kümned parteilased ja komnoored», kes märtsist juunini 1949 Võrumaal mättasse löödi, ei olnud ju keegi muu. Smuuli lahingukaaslased komsomolipäevilt.
/nginx/o/2023/02/05/15121156t1h3651.jpg)
Eesti Kirjanike Liit hakkab täna esimest korda arutama Juhan Smuuli bareljeefi saatust, mis ripub liidu maja seinal EKP Keskkomitee käsul 1972. aastast. Bareljeef on eelkõige mälestuseks Smuulile kui ENSV Kirjanike Liidu esimehele, alles seejärel kirjanikule, täpsemalt ENSV rahvakirjanikule.
Ma ei teagi, kas Eesti Kirjanike Liit loeb ennast ENSV Kirjanike Liiduga samaseks organisatsiooniks. Kirjanike Liidu kodulehel leiduvast enesetutvustusest selline mulje jääb. Sellisel juhul on ta muidugi olemuslikus vastuolus Eesti Vabariigiga, kes loeb ennast samaseks 1918. aastal loodud Eesti Vabariigiga.
Juhan Smuul on kaheldamatult ja traagiliselt suur eesti kirjanik. Tema elu jäi ilmselt mõistmata aktiks nii talle enesele kui jääb ka eesti rahavale.
Juhan Smuuli suhe Eesti Kirjanike Liiduga peaks olema sama, mis Johannes Vares Barbaruse suhe Eesti Vabariigiga ja Eesti Kirjanike Liidu suhe ENSV Kirjanike Liiduga sama, mis Eesti Vabariigil ENSVga. Eesti Kirjanike Liit likvideeriti ebaseaduslikult koos Eesti Vabariigiga 1940 aastal. Ta elas edasi paguluses Välis-Eesti Kirjanike Liiduna ja nende kirjanike loomingus, kes ei täitnud Eesti sovetiseerimise ülesannet. Eesti Kirjanike Liit võiks arutada oma õigusjärgluse küsimust, kui see peaks olema selgelt sõnastamata, sest Eesti Kirjanike Liit ei saa olla üheaegselt 1922. aastal asutatud ja 1945. aastal asutatud organisatsioon, vaid kas üks või teine. Siit tuleb kas vastus küsimusele, kelle esimehe bareljeef Harju 1 seinal õieti ripub.
Juhan Smuul on kaheldamatult ja traagiliselt suur eesti kirjanik. Tema elu jäi ilmselt mõistmata aktiks nii talle enesele kui jääb ka eesti rahvale. Aga tema looming, nii stalinistlikud võitluslaulud kui ka patukahetsuse ja uue võitluslipu otsimiskatsed valge pimeduse luules, kestab meist kõigist kauem. Esimene väärib mitte mälestuskivi, vaid postuumset kohtuistungit aegumatute kuritegude eest, teine väärib midagi palju kõnekamat kui üks Brežnevi-aegne bareljeef kirjanike vangimaja seinal.