Martin Ehala ⟩ Kas Liisa Pakosta mõtleb ka, mida ütleb? (48)
21. aprill 2023, 07:56
/nginx/o/2023/04/21/15269753t1h5e77.jpg)
- Samasooliste kooselu seadustamise küsimus vajab sisulist arutelu.
- «Võrdseid õigusi» ei saa kaitsta demagoogiliste argumentidega.
- Jätkusuutliku rahvastikuga demokraatlik ühiskond on samasooliste õiguste parim garantii.
Äsja tuli uudis, et EE200 liige Liisa Pakosta on astunud riigikogu «Loomuliku ehk traditsioonilise perekonna ja abielu toetusrühma» liikmeks, kuigi pooldab kindlalt abielu muutmist sooneutraalseks. Tema põhjendused sellele sammule on aga pehmelt öeldes kummastavad, kirjutab arvamustoimetuse juht Martin Ehala.
Iseenesest on diskussioon abielu mõiste muutmise üle äärmiselt vajalik, seda enam, et valitsuse juhtpartei ei maininud oma kavatsust seda muutma hakata enne valimisi mitte sõnagagi. Tervitatav on, et küsimuse üle kavatsevad sisulist, argumenteeritud debatti pidada ka riigikogu eri fraktsioonide liikmed – abielu mõiste tühistamine ei ole tühiasi.
Mõista võib ka Liisa Pakosta soovi kuulutada võrdsuse sõnumit, aga astuda selle nimel enda vaadetega vastupidiseid väärtusi toetava rühma liikmeks on vist tekitanud sellist kognitiivset dissonantsi, et on ta pea põhjenduste otsimisel täiesti segi ajanud.
Nimelt õigustas Pakosta oma sammu väitega, et «kuna samasooliste inimeste kooselul on pikad traditsioonid juba vähemasti antiikajast alates ja kuna tegemist on ka igati loomuliku perekonnavormiga, siis pole ka toetusrühma pealkiri kuidagi väär».
Loodetavasti oli see meeltesegadus, sest vastasel korral tuleks järeldada, et Pakosta propageerib loomuliku perekonnavormina pedofiiliat.
Nimelt oli Vana-Kreekas samasooliste suhte kõige levinum vorm täiskasvanud mehe ja puberteediealise poisi vahel, mida kutsuti pederastiaks. Vana-Kreekas ei tuntud seksuaalset orientatsiooni tänapäevases mõttes, vaid seda mõisteti aktiivse ja passiivse rolli kaudu seksis, olenemata soost. Aktiivne (penetreeriv) roll seostus mehelikkuse, kõrgema staatuse ja täiskasvanulikkusega, passiivne roll naiselikkuse, madalama staatuse ja alaealisusega. Pederastia puhul oli mees aktiivses rollis ja poiss passiivses rollis. Nii et rääkida selles kontekstis võrdsetest õigustest või loomulikust perekonnavormist on täiesti kohatu.
Samasooliste kooselu küsimus vajab sisulist arutelu, mitte õigustamist ajalooliselt ebakorrektsete ja demagoogiliste väidetega.
Samasooliste kooselu küsimus vajab sisulist arutelu, mitte õigustamist ajalooliselt ebakorrektsete ja demagoogiliste väidetega. Homoseksuaalsel kooselul võib olla pikk ajalugu, kuid see ei ole kunagi olnud loomulik perekonnavorm. Ja seda vahet tuleb silmas pidada – abielu on loomuliku heteroseksuaalse perekonna institutsioon, mille eesmärk on tagada ühiskonna demograafiline jätkusuutlikkus.
See et perekond on lääne ühiskonnas kriisis ja seda kriisi üritatakse «võrdsete võimaluste» sildi all veelgi süvendada, on murettekitav ja sellele tuleb kindlalt vastu seista. Abielu mõistmine heteroseksuaalsena ei võta samasoolistelt paaridelt midagi ära, nad ei ole heteroseksuaalid. Vastupidi, jätkusuutliku rahvastikuga demokraatlik ühiskond on samasooliste kooseluvabadusele kõige tugevam garantii.