Juhtkiri ⟩ Kaja Kallas saab kollase kaardi

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Keerulised on olukorrad, kus piir vale ja tõe vahel mähkub pooltoonidesse.
• Sõna otseses tähenduses on peaministrite valedele raske näppu peale panna.
• Kuid usaldusnivoo langust ühiskonnas võib niisugustel puhkudel ikkagi tajuda.

Avalik vale – eriti kui see tuleb mõjuka ühiskonnategelase suust – on ränk eksimus ja seda karistatakse karmilt. Demokraatlikus riigis saab otseselt valelt tabatud poliitikute karjäär kiirelt läbi.

Keerulisem on lugu olukordadega, kus vale pole otsene, vaid kus piir vale ja tõe vahel mähkub pooltoonidesse. Üks raiub raudkindlalt, et peaminister valetas, aga teine ütleb, et asjaolud, mis öeldu valeks muutsid, selgusid hiljem. Ja üldse polevat rääkimata jätmine vale.

Äsjases valimiskampaanias räägiti palju sellest, kuhu tuleb raha anda, aga vaikiti, kui küsiti, kust raha tuleb. Kui mitu korda küsiti, siis öeldi, et raha tuleb majanduskasvust, või lubati laenata. Sotsid lubasid ainsana maksutõusu, mis nüüd on teoks saamas eeldatust karmimal kujul.

Juhtkirja kõrval püüab tausta avada Reformierakonna valimisprogrammi rahandus- ja majanduspeatüki koostamist vedanud Andres Sutt. Tema meelest oli valimiskampaania ajal alust pakkuda, et lubadused saab täita «majanduse kasvupotentsiaali suurendamisega», ja alles rahandusministeeriumi värskeim prognoos pani võimuleppe osalised valimiste järel fakti ette, et sellest ei piisa.

Kõlab pentsikult, aga see, kuidas igaüks Suti ja teiste reformierakondlaste juttu võtab, ongi eeskätt usu küsimus. Küll aga peaks reformipartei taipama, et suur osa kriitilise meelega valijatest, kes ei arva sugugi, et raha tuleb lihtsalt «seinast», peab kirjeldatud erinevust valimiseelse ja -järgse tõe vahel silmakirjalikuks. Pole ka imestada, et nüüd on valitsuse juhterakonna toetus languses.

Ilmselt ei tähenda see veel punast kaarti, kuid kollane kaart, nagu seda jalgpallis mõistetakse, tuleb usalduse kõigutamise eest anda.

Punane kaart pärisvale eest tuleks anda juhul, kui valitsus riigirahanduse kehva seisu jätkuvalt eiraks.

Sõna otseses tähenduses on peaministrite valedele raske näppu peale panna. Aimar Altosaare tänases lehes heidetud tagasipilk Eesti varasematele valitsustele ütleb, et see, mis esmapilgul paistab puhas vale, on enamasti kas hästi peidetud pooltõde või kehvasti sõnastatud tõde.

Kuid usaldusnivoo langust ühiskonnas võib niisugustel puhkudel ikkagi tajuda ning Kaja Kallas pole ses suhtes teistsuguses olukorras kui varasemad peaministrid. Kas ja mil määral on võimalik usaldust tagasi võita, on vara vastata.

Küll aga tuleb küsida, milline on 2023. aasta valimiskampaanias pidamata jäänud maksudebati õppetund Eesti ühiskonnale ja poliitikutele. Meie ebaküpsus torkab eriti silma Soome kõrval, kus samuti olid valimised ja kus selline probleemist möödarääkimine polnud naljalt võimalik.

Reformierakonna sõnumimeistrid peaksid peeglisse vaatama ja küsima, kas martlaarilik «kui häda majas, siis kärbitakse isegi vanaduspensione» võinuks olla pikas vaates parem sõnum kui see, et riigirahanduse probleemist räägiti liiga ümaralt, maksumuudatusi puudutamata.

Kaja Kallase kollane kaart on tegelikult hoiatus kõigile Eesti poliitikutele, mitte ainult Reformierakonnale. Ega teised oma juttudes siiramad olnud. Punane kaart pärisvale eest tuleks anda juhul, kui valitsus riigirahanduse kehva seisu jätkuvalt eiraks.