Madis Somelar ⟩ Erikallakuga klassid on tulevaste õpetajate ja valdkonnaekspertide kasvulava

Tallinna Reaalkool. Reaali Poisi kuju. Foto: Tairo Lutter

• Eestis on erikallakuga koolidel pikk ajalugu.
• Tööstuslik pööre nõudis uute erialade omandamist.
• Nõukogude ajal avati enim erikallakuga klasse.

Postimehes ilmus 23. märtsi artikkel «Soomlasi kütab üles plaan kaotada Helsingi koolides erikallakuga klassid». Järgnevas käsitlen seda valdkonda Eestis, eelkõige reaal- ja loodusteaduslikuhariduse vallas. Eesti haridusmaastikul kõneldi erikallakuga klasside ehk mingi aine või ainevaldkonna süvaõppega klasside väärtusest 23. augustil 2021. aastal Rahvusooper Estonias toimunud Eesti õpetajate suurkogul ning 10.–11. septembril 2021. aastal Tallinna reaalkoolis toimunud rahvusvahelisel reaal- ja loodusteadusliku hariduse konverentsil. Mõlemad haridusvaldkonna tippsündmused rõhutasid õpetajaameti väärtustamise olulisust ning avasid õpetajate järelkasvu temaatikat. Konverentsikogumikus avati kümne kooli lugu, kus on aastakümneid toimunud reaal- ja loodushariduse süvaõpe.

Suure tõuke reaalhariduse edendamiseks andis 18. sajandil Ühendkuningriigis alguse saanud tööstuslik pööre. 1872. aastal, Venemaa keiser Peeter I 200. sünniaastal, anti Venemaal välja kooliseadus. Viimasega tunnistati reaalkoolid seniste klassikaliste gümnaasiumide kõrval täieõiguslikeks üldhariduslikeks keskkoolideks. Kuna seda tüüpi koole vajati linna majanduse, kaubanduse ja tööstuse arengu ergutajana, võttis ka Tallinna linnavõim suuna reaalkooli rajamiseks. Olulise tõuke reaalkooli rajamiseks andis Balti raudtee ehitus – vaja oli tehnikat tundvaid spetsialiste. Tallinna Peetri reaalkooli ehk tänase Tallinna reaalkooli avaaktus toimus 20. augustil 1881. 1884. aastal avati uusklassitsistlik koolihoone Estonia puiesteel, kus õppetöö on järjepidevalt kestnud tänaseni.

Muutumatuks on jäänud kooli suunitlus: tähtsad on reaal- ja loodusained ning suur osa õpilastest läks ja läheb ka nüüd edasi õppima kõrgematesse tehnilistesse õppeasutustesse. Enam kui sajanditagusest kooliloost sobib esile tõsta Tallinna reaalkooli direktorit Wilhelm Peterseni (koolijuht 1890–1915), kes tuntud liblikauurijana muretses kooli zooloogiakabinetti ka esimese röntgenimasina.

Reaal- ja loodushariduse populariseerimine ei ole olnud iseloomulik üksnes pealinnale. Näiteks 1865. aastal avatud Kuressaare poeglaste gümnaasiumi õppekavades näeb reaal- ja loodusvaldkonnas esimest huvipakkuvat eriainet 1899. aastast – kosmograafia. Nimetatud koolist kasvas välja Saaremaa ühisgümnaasium, kus 1920. aastail oli populaarseim ring just loodusering. Õpetaja Aleksander Valsiner korraldas nii zooloogia-, ornitoloogia-, botaanika- kui ka geoloogiaalaseid ekskursioone Kuressaare parki, Loode tammikusse, Linnulahele ja pankadele, peeti loengu- ja referaatkoosolekuid, herbaariumite valmistamise võistlusi ja anti välja käsikirjalist ajakirja Avarast Loodusest.

Reaal- ja loodushariduse populariseerimine ei ole olnud iseloomulik üksnes pealinnale. Näiteks 1865. aastal avatud Kuressaare poeglaste gümnaasiumi õppekavades näeb reaal- ja loodusvaldkonnas esimest huvipakkuvat eriainet 1899. aastast – kosmograafia.

Nii kummaline kui see ka ei ole, jääb eriklasside rajamise kõrgaeg Eestis Nõukogude okupatsiooni ajajärku. Nõo reaalgümnaasiumis alustati reaalteadusliku haridusega 1963. aastal, kui tegutsema hakkas elektroonika-telemehaanika eriklass. Aasta hiljem avati Nõos matemaatika-füüsika eriklassid ning 1965. aastal hakati õpetama arvutiteadust. Tartu Tamme gümnaasiumis (Tartu 5. keskkool) alustas keemiaklass 1963. aastal ja loodusklass 1966. aastal. Miina Härma gümnaasium, mida alguses tunti enam humanitaargümnaasiumina, hakkas 1960. aastail süvendatumalt õpetama ka loodus- ja reaalaineid. Viljandi Jakobsoni koolis (Viljandi 1. keskkoolis) moodustati matemaatika-füüsika süvaklass 1968. aastal.

Saaremaa ühisgümnaasiumis avati esimene eriklass – nn matefüss – 1972. Pärnu Koidula gümnaasiumis (Pärnu 2. keskkool) avati esimene matemaatikakallakuga klass 1966. aastal, kolm aastat hiljem sai sellest matemaatika-füüsika eriklass. Gustav Adolfi gümnaasiumis avati matemaatika süvaõppega klassid 1960. aastal. 1975. aastal muudeti need matemaatika-füüsika klassideks. Mõni aasta varem avati füüsika-matemaatikakallakuga klassid Tallinna Tõnismäe reaalkoolis. Tallinna Mustamäe gümnaasiumis avati keemia süvaõppega klassid juba 1965. aastal. Süvaõppega klasse leidus ka teistes Eestimaa linnades, näiteks Narvas ja Rakveres.

Näiteks võeti 1. septembril 1964 Rakvere gümnaasiumi (Rakvere 1. keskkooli) 9. klassi tootmisõppe erialade raames vastu tulevased füüsikud-laborandid ja võõrkeeleõpetajad. Seda sündmust loetakse matemaatika-füüsika ja inglise keele süvaõppe faktiliseks alguseks koolis.

2021. aastal ilmunud konverentsi kogumikust selgub, et süvaklasside rajamine eeldas poliitilist tahet ja valmisolekut investeerida õppijate annete arenguks vajalike tingimuste rajamisse. Vaja oli nii õppetööks vajalikke vahendeid kui ka suurepäraste teadmiste ja oskustega ning õppimist väärtustavate hoiakutega õpetajaid, kes olid vastutavad ka süvaõppe läbiviimisel. Ka koolides, kus süvaõppega klasse ei avatud, peeti oluliseks professionaalsete õpetajate olemasolu ning investeerimist õppevahenditesse.

Näiteks 1970. aastatel, kui algas ainekabinettide sisseseadmine, oli Otepää keskkooli kõige paremini sisustatud ainekabinet õpetaja Tiiu Sanderi keemiakabinet. Keemia eriklassi ei olnud, kuid keemiaõpetus oli stabiilne ja tugeval järjel kuni õpetaja pensioneerumise ja gümnaasiumi paljude riigieksamite, sh keemiaeksami lõpuni 2013. aastal.

Paralleelselt eriklasside asutamisega hakati korraldama olümpiaade ja õpilasvõistlusi, kus said osaleda õppijad, kel oli mõne ainevaldkonna vastu sügavam huvi ning intellektuaalne võimekus. Näiteks panid Viljandi 1. keskkool ja Hugo Treffneri gümnaasium (Tartu 1. keskkool) 1965. aastal aluse õpilasvõistlusele, millest kujunes hiljem Viie Kooli Kohtumine. Mõõtu võeti keemias, matemaatikas, füüsikas. Pärnu Koidula gümnaasium hakkas sel perioodil korraldama Koidula kooli konverentsi (KOKOKO), regulaarselt toimusid ühised mõõduvõtmised praeguse Pärnu ühisgümnaasiumiga (Pärnu 1. keskkool). Väiksemates paikades, kus süvaõppeks piisavalt õpilasi ei leidunud, panustasid õpetajad andekate õppijate arengu toetamisse individuaalsete tundidega. Näiteks tegi seda Haapsalu tuntud matemaatikaõpetaja Mati Kammiste.

Paljud tänased õpetajad, kes on omandasid hariduse Leonid Brežnevi ajal (1964–1982), tunnistavad, et said tõuke õpetajakutse valimiseks just süvaõppega klassides õppides ning olümpiaadidel ja õpilasvõistlustel osalemisel. Nimetatud tingimused soodustasid mõnesse ainevaldkonda süvenemist, mis omakorda tekitas veelgi suuremat huvi ja suurendas ainealast pädevust. Õpilane valib õpetaja kutse, kui tema õpetajad on teda oma eeskujuga inspireerinud. Süvaklasside õpetajad olid oma aine fanaatikud, laia silmaringi ja haardega.

Paljud tänased õpetajad, kes on omandasid hariduse Leonid Brežnevi ajal (1964–1982), tunnistavad, et said tõuke õpetajakutse valimiseks just süvaõppega klassides õppides ning olümpiaadidel ja õpilasvõistlustel osalemisel.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist jätkasid paljudes koolides õpetajad tööd ka eriklassides. Jätkuvalt toimuvad aineolümpiaadid ning korraldatakse koolidevahelisi võistlusi, mis kujunesid juba Nõukogude okupatsiooni ajal. Mitmetes maakondades on eriklassid tänaseks siiski suletud või need on kaotanud oma kunagise ambitsioonikuse. Põhjuseks on reformid hariduses, mille käigus mitmed pika ajalooga koolid on riigigümnaasiumide rajamise käigus muudetud põhikoolideks.

Suur mõju on kaasava hariduse põhimõtete juurutamisel ning õpetajate järelkasvu nappusel, seda eriti reaal- ja loodusteadusliku hariduse vallas. Samas on mitmed koolid oma endist kvaliteeti akadeemilisel maastikul suutnud säilitada. Seda tõestavad nii riigieksamite tulemused, saavutused riiklikel ja rahvusvahelistel olümpiaadidel, osalemine Eesti Teadusagentuuri korraldatud uurimistööde võistlusel, osalemine telesaates «Rakett 69» jne.

Eesti õpetajad on korduvalt rõhutanud, et ühtluskool on tänase Eesti Vabariigi suur väärtus. Peame ühiskonnana pingutama, et igas Eestimaa paigas jõuaks laps õpitulemusteni, mille vabariigi valitsus riiklike õppekavadega on sätestanud. Vastavalt lapse võimetele võib tegu olla ka põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava või toimetuleku riikliku õppekavaga. Õpitulemuste saavutamise eelduseks on õppimist väärtustava hoiaku olemasolu ning ainelised (vahendid jne) ja vaimsed ressursid (suurepärased õpetajad jne), mille tagamine on riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesanne. Mõtestatud õppimise korraldamisel on kandev roll vaimselt võimekal, haardega ja pühendunud õpetajal.

Peame ühiskonnana pingutama, et igas Eestimaa paigas jõuaks laps õpitulemusteni, mille vabariigi valitsus riiklike õppekavadega on sätestanud.

Eesti koolidel on suur autonoomia kujundada oma õppijate profiilile vajaminev õpiruum. See annab võimaluse rikastada ka riiklikke õppekavasid viisil, mis on parim just sellele õpikogukonnale. On oluline rõhutada, et Eestis olevate koolide rahastamine ei sõltu koolide õppekavade kvaliteedist või õppekavade ambitsioonikusest. Seega koole, kus tänaseni toimub mõnes ainevaldkonnas süvaõpe, ei rahastata teistest rohkem. Iga kooli otsus on, kas kogukond kulutab olemasolevaid ressursse joogatundideks või keemia süvaõppe läbiviimiseks. Väärib rõhutamist, et tänapäeva Eestis antakse väga suuri ressursse 2013. aastal alustatud kaasava hariduse rakendamiseks. Iga õppija on väärtus.

Samas nimetatakse eraldi panustamist andekatesse õppijaisse elitaarseks ning segregatsiooni põhjustavaks. Ajaloolasena saan kinnitada, et oma riigi on suutnud rajad üksnes need rahvad, kel on olemas rahvuslik eliit. Vaimse eliidi olemasolu on ka see, mis aitab kaasa ka selle riigi püsimisele. Selle olemasolu ja taastootmise pärast ei peaks me piinlikkust tundma. Samas peaksime ühiskonnana jälgima, et kõigil, kel on soov sisuliselt õppida, oleks selleks ka võimalus olemas.