Nimelt loob seadusemuudatus aluse, et samasooline perekond täidaks sama funktsiooni, mida heteroseksuaalne perekond. Tekib seaduslik ootus, et riik võimaldaks neile vajadusel «viljatusravi», nagu ta võimaldab heteroseksuaalsetele paaridele. See tõstatab terve rea tõsiseid eetilisi küsimusi, kes ja millistel tingimustel võib olla surrogaatemaks, mida teha siis, kui laps mingil hetkel oma elus tahab teada, kes on ta bioloogiline ema või isa.
Samas väidab Riisalo, et surrogaatemadust koalitsioon samast soost paaridele laiendama ei hakka. See aga tähendaks kahe isaga abielupaarile otseselt võrdsete võimaluste keelamist. Kõik need ja muud teemad tuleb ühiskonnas selgeks rääkida enne, kui hakata seadust muutma.
Samasoolised paarid vajavad oma kooselu jaoks kindlust, mida rakendusaktide puudumine kaheksa aasta jooksul pole andnud. See küsimus vajab lahendust ja ühiskond on selle lahendamiseks valmis.
Samasooliste abieluga seotud küsimusi pole aga üldse arutatud, et riigikogu saaks selle kohta langetada vähegi kaalutletud otsuse. Siduda sedavõrd vastuoluline otsus tehnilise ripatsina kooseluseaduse rakendusaktide eelnõuga on küüniline poliitiline manipulatsioon, sisuliselt ühiskonna petmine.
Samasooliste abielu küsimus vajab sisulist ja põhjalikku arutelu. Valitsust, kes loobub enamuse veenmisest argumentidega ja rullib ühiskonnast jõuga üle, ei saa pidada demokraatlikuks valitsuseks.