JUHTKIRI ⟩ Sündimuse kasv eeldab riigimehelikkust

Urmas Nemvalts joonistab Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Sündimus Eestis on rängas languses.
• Lapsi saada tahtvad pered soovivad pikemaajalist kindlust.
• Demograafias on vaja pikaajaliste eesmärkide seadmist.

Kolmandat kuud järjest sündis Eestis vähem kui 1000 beebit, mis võib näidata pöördumatut langustrendi ja sunnib mõtisklema Eesti ühiskonna tuleviku üle.

Nii näiteks registreeriti veebruaris üksnes 781 sündi, mis on ligi kümnendiku võrra madalam niigi madalast mullusest tasemest. Endine justiitsminister Lea Danilson-Järg (Isamaa) näeb selles liikumist rahvastiku pöördumatu kahanemise poole. Tema sõnul võib ka eelmisel aastal puhkenud täiemahuline sõda Ukrainas vähendada inimeste turvatunnet ja sellega ka soovi lapsi saada.

Kui demograafilised protsessid on pikaajalised ja nende mõjufaktorid väga mitmekesised, on selge, et me ei saa vaid käed rüpes istuda ja oodata rahvastiku isereguleerumist. Sündimusele peab olema toeks valitsuse poliitika.

Siin aga ei avane meile hea pilt. Uus valitsus on muutmas lastehüvitiste korda ja tahab kaotada lastega perede tulumaksusoodustuse. Valitsuse vähest tähelepanu demograafilistele küsimustele kritiseeris esmaspäevases artiklis demograaf Mark Gortfelder (PM, 17.04).

«Tegemist on laiema nähtusega, mille puhul on sündimusest üleüldise ühiskondliku polariseerumise kontekstis saanud teema, millega üks osa poliitikutest otseselt konkreetsete meetmetega tegeleda ei taha. Selle asemel peitutakse valdkonnaülesuse varju, probleemi ennast tajutakse ajaliselt kaugena,» märkis Gortfelder.

Pereplaneerimise pikkus ületab valimistsükli pikkuse ja siin peitubki poliitika paradoks: selleks et saada valimistel hääli, ei tasu rääkida nähtustest, mille mõju võib jõuda meieni aastakümnete pärast.

Ent just lastega pered või lapsi saada tahtvad pered soovivad pikemaajalist kindlust. Pereplaneerimise pikkus ületab valimistsükli pikkuse ja siin peitubki poliitika paradoks: selleks et saada valimistel hääli, ei tasu rääkida nähtustest, mille mõju võib jõuda meieni aastakümnete pärast.

Ent kui see mõju meieni jõuab, muutub drastiliselt ka poliitika. Madal sündimus ja elamisväärne elu vaid suuremates linnades tähendabki maakoolide kinnipanemist. Või kliimaküsimused. Lisaks veel pidevalt meie kohal rippuv immigratsioonikirves, sest töökäsi on jätkuvalt vaja. Summa summarum: kui rahvastikuküsimustega täna ei tegeleta, muutuvad järjest teravamaks mitmed muud küsimused, mis ühiskonda lõhestavad.

Mõistagi ei piirdu teema valitsuse poliitikaga, vaid vaade meie ühiskondlikele muutustele peab olema laiem. Tuleb ikkagi lahendadaküsimus suurtest peredest ja karjäärist ning valikust nende vahel. On selge, et tööandjad peavad muutuma sallivamaks väikelastega emade suhtes. Et ühiskond on seljataha jätmas industriaalmudelit, kus oldi kontoris või objektil kindlatel tundidel, asendades selle kaugtöö ja osalise tööajaga, peaks olema võimalik selle arvelt mõelda ka suurpere loomisele. Industriaalühiskonnas oli suhteliselt jäik eristus töö- ja vaba aja vahel. Praegu aga, kus paljud inimesed töötavad kodus, annab see võimaluse ka pere eest hoolitseda.

Eks tööandjatega ole nagu poliitikutegagi – lühiajalised kasumieesmärgid võivad anda noorperedele hoiatava märgi, et lapsi pole mõtet muretseda, kuid lõpuks seisame ikkagi silmitsi asjaoluga, et seda kasumit pole kuskil võimalik realiseerida, sest inimesi lihtsalt enam ei ole. Riigimehelikkus ja ettenägelikkus on need võtmesõnad, mis meid demograafilisest kriisist välja aitavad.