Esimese raamatu «Sääsed tormis» (1911) realistlikud ja kohati depressiivsed jutud oli ta kirjutanud Toompeal vangikongis, klaarides arveid oma revolutsioonilise mineviku ja esimese pagulasängistusega. Proosapoeemiks ja lüüriliseks jutustuseks nimetatud «Lumiste kõrguste poole» (1913) valmis küll vabaduses, kuid mingis räpases ja pimedas Peterburi urkas, kus kirjanik oma naisega ulualuse oli leidnud, ainsaks sissetulekuks harvad kaastööd ajalehtedele. Rumori «kõige päikeseküllasem ning sini-taevarandsem teos», on seda 1930. aastal iseloomustanud Tuglas. Kiitusega polnud raamatu ilmudes kitsid ka arvustajad – Karl August Hindrey, Hugo Raudsepp ja eriti muidugi samal aastal märgilise luulekogu «Tuulemaa» ilmutanud Gustav Suits.
Vahest andsidki nood kehvad olud otsustava tõuke vaimsele lendutõusule, maisest hädaorust väljatungile kõrgemate ideaalide ja väärtuste poole. Aitab virelemisest, kirjanduses saab luua olemasolevast paremaid maailmu! Nii asub ka proosapoeemi kangelane mereäärselt madalikult teele lumiste kõrguste poole, ometi neid lõplikult saavutamata. Teosest kumab varajase Maksim Gorki kotkalennu ja teiste vene romantikute mõju, aga vahest ka Nietzsche «Nõnda kõneles Zarathustra» prohvetlikku ja kõrgstiilset pateetikat.