Aarne Seppel ⟩ Pidu oli vägev, aga me ei tea, kes maksab arve

Postimehe eriprojektide toimetaja ja ajakirjanik Aarne Seppel. Foto: Eero Vabamaegi/Postimees

• Keegi ei mäleta ega tahagi mäletada, kes mida ja miks tellis.
• Külm arve ei tule kõne alla, vaja on klapitada.
• Majanduskasv ja laenamine on ainult jutuks head.

Poliitilistest valikutest sündinud kulusid on keeruline tagasi pöörata. Tundub, et mitmed kärped on kannustatud ehk isegi kättemaksust, sest mõni minevikupartner on osanud sildu põletada, kirjutab toimetaja Aarne Seppel.

Võimuleppe avalikustamisele järgnenud raevutorm on mõistetav: suurima usalduse pälvinud erakond tõepoolest ei lubanud ega rääkinudki enne valimisi vajadusest makse tõsta ja uusi lubada. Riigi rahanduse kordategemise jutt jäi liiga eufemistlikuks ja seda oli ka arvata.

Suurimad poliitilised hurjutajad on kulude katteallikateks pakkunud kaks varianti: majanduskasv ja laenamine. Majanduskasv kõlab kaunilt, aga paraku praegu majandus eriti ei kasva ja kui kasvakski, siis riigieelarve struktuur paneb selle kasvu suuresti nahka.

Laenamine on ka vahva, eriti oli ajal, mil raha ei maksnud suurt midagi. Et võlgu tagasi maksma ei pea, on jutujätkuks kelmikas, aga laenukeerises on ainuüksi intressid peatselt sama suured kui esialgne rahavajadus. Rahale on hind tekkinud, ja mitte väike.

Edukas ärimees Raivo Hein võrdles sotsiaalmeedias võimuleppe sõlmimisele järgnenud jahmatust suuremat sorti seltskonna korralikule prassinguõhtule järgnenuga. Tegin sellest võrdlusest väikeste täiendustega refereeringu. Esialgu viisakas istumine muutub pärast paari pudeli tühjendamist järjest elavamaks. Kõned on meeleolukad, siiski mitte väga hästi jälgitavad ning igaks juhuks on paljudel tahtmine kogu saalile välja teha. Korduvalt.

Kutsuja pole ühel hetkel enam kindel, kas just tema peaks arve maksma. Seltskond on järjest joviaalsem, husaarlikemal hetkedel tellitakse üha uusi sööke ja jooke. Meeleolu on mõnus. Elu ilus. Samuti lähitulevik. Mis saaks valesti minna?

Selgub, et kutsujaid ja kõigile väljategijaid polegi enam lauas, ka on vahepealsed husaarid fuajeesse tukkuma jäänud.

Siis aga saabub teenindaja: aeg on lõpetada, arve maksta. Selgub, et kutsujaid ja kõigile väljategijaid polegi enam lauas, ka on vahepealsed husaarid fuajeesse tukkuma jäänud. Mis nüüd? Külm arve ei tule kõne allagi. Võiks ju mõtelda, et «piiks-piiks ja raha tuleb». Või siis hakata kuidagi kaosesse korda looma.

Arve ei ole mitte suur, vaid hiiglaslik. Tuleb klapitada ja raha koguda. Mõnel on võimalused suuremad, teisel jälle kasinamad. Tuleb teha mitte üks, vaid mitu rublast ringi. Selgub, et üle-eelmise ringi ajal tellitud šampanjad on tellimuste virvarris toomata jäänud – need saab arvest maha lahutada.

Keegi ei mäleta ega tahagi mäletada, kes mida ja miks tellis. Näpuga näitamiseks ja patuoinaks sobib ideaalselt see ettevõtlik pisut kainema pilguga korraldaja. Sõnumitooja saab ikka peksa, eriti siis, kui sõnum on ebameeldiv ja sõnumitooja võimuses on suunda muuta. Poliitilistest valikutest sündinud kulusid on keeruline tagasi pöörata. Tundub, et mitmed kärped on kannustatud ehk isegi kättemaksust, sest mõni minevikupartner on osanud sildu põletada.

Eesti erakondadele, nii opositsioonis kui ka koalitsioonis, tahaks aga tsiteerida Aapo Ilvese laulu: «Ära sae pekki, millel istud. Sa parem räägi temaga.» Kes on pekk, kes saeb, kes istub ja kellega peaks rääkima, jääb igaühele endale mõistatada.