Armen Kasparov ⟩ Lõpptarbija elektrihind on alati tervik mitmetest kuludest ja riskidest

Kodutarbija elektrihind. Illustreeriv pilt. Foto: Konstantin Sednev

Kuigi Eesti inimesed hakkasid elektrit sajaprotsendiliselt turult ostma juba kümme aastat tagasi, tõusis börs üldiseks vestlusteemaks alles 2021. aastal, kui energiakandjate hinnad hüppeliselt tõusid. Pärast universaalteenuse kehtestamist ja börsihindade langust on klientide jaoks oluline eri pakettide võrdlus ja lisandunud küsimused, millised kulud üldse kuuluvad lepingus seatud hinna sisse, kirjutab Eesti Energia energiatoodete osakonna juht Armen Kasparov.

Suurem liikumine elektripakettide vahel sai alguse selle aasta esimestel kuudel, kui seni varasema suhtelise odavuse tõttu populaarne valik olnud universaalteenusest on loobunud üle 150 000 Eesti Energia kliendi. Üle poole nendest on valinud turuhindade langemise tõttu odavnenud fikseeritud hinnaga paketi, veidi väiksem osa börsihinnaga paketi.

Paljuräägitud elektri börsihinna kujunemise kõige olulisem alus on see, et turule pääsevad esmalt odavamad taastuv- ja tuumaenergia võimsused. Kui need katavad tarbijate vajadused ära, jääb elektrihind soodsaks. Kui taastuvad allikad nõudlust ei kata, pääsevad turule põlevkivi- ja gaasielektrijaamad. Nende elekter on kallim nii kütuse kui ka CO₂ emissioonitasu tõttu. Elektri börsihinna määrab nii kõigi tootjate kui tarbijate jaoks viimane pakkuja.