Aleksei ja Marcus Turovski ⟩ Kui Juku ei õpi, pole Juhanist juttugi!

Mark Antonius Puhkani illustratsioon Illustratsioon: Mark Antonius Puhkan

Me elame sügaval infoajastul. Instinktid ehk käitumise suurvormide kaasasündinud alused on võrreldavad pardakompuutri riistvaraga, kuid selle tulemuslikuks kasutamiseks on vaja ka tarkvara, mille omandame õppides. Mingil määral õpivad kõik loomad, ainurakseteni välja, kuid jääme siin selgroogsete juurde ja piilume zoopedagoogikasse, kirjutavad Aleksei ja Marcus Turovski.

Pedagoogika mõiste tähendab tegelikult aktiivset õpetamise protsessi. Selliseid teame peamiselt kõrgematel püsisoojastel loomadel-lindudel ja eriti imetajatel. Kuid iseseisva õppimise, katse ja eksituse meetodi laiendatud variante ehk selliseid, kus iseseisva õppija ellujäämise tõenäosus on küllaltki kõrge, leiame praktiliselt kõikidel selgroogsetel, kaasa arvatud kalad.

Nähes enda ees esimest korda elusat kimalast, haarab tehistingimustes turvaliselt üles kasvanud kärnkonn selle otsemaid suhu. Ta saab kiiresti väga valusa õppetunni ja edaspidi hakkab ta tagurdama ka siis, kui tema nina ette pannakse surnud kimalane. Ta on õppinud – sellise kuju ja välimusega loomi ei maksa maitsta.