NÄDALA NÄGU ⟩ Suu suits tõuseb taevani

Kaja Kallas Illustratsioon: Johan Elm

SÕNAD JA TEOD. Kaja Kallas pidi teadma, et valetab, kui mullu oktoobris rääkis, et maksud ei tõuse. Pole ka veenev, et see lubadus käis vaid eelmise valitsuse kohta.

Poliitikutel läheb valijaid vaja vaid valimiste eel. Otsekui aardeotsijad Indiana Jonesi filmis peavad nad siis tegema ohtliku ekspeditsiooni pärismaalaste sekka. Just rahvas – need aborigeenid oma metsistunud õunapuuaedadega talumajades, tolmustes trammides, Maxima kassasabades ja Mustamäe paneelkortereis – on vardjaiks «häältele», sellele müstilisele essentsile, ilma milleta valitsemine pole võimalik. Hääled tuleb veenva jutu ja klaaspärlite abil kätte saada, maksku mis maksab. Ja siis ruttu džunglist punuma panna, enne kui nooled lendama hakkavad.

Kaja Kallas pidi teadma, et valetab, kui mullu oktoobris enesekindlalt raius: «Kuna te mõistate ainult lihtlauseid, siis kordan üle ja lugege mu huultelt: maksud ei tõuse. Punkt. Kas oli liiga keeruline?» Ministrite riigikassat külastavad sõrmed pidid olema juba tükk aega puudutanud varalaeka tühja põhja. Kui Kaja Kallas vajaduse makse tõsta ka unustanud oli, sidus ta nii selge väljaütlemise kaudu end lubadusega ning lubaduse murdmine pole parem kui hambasse puhumine. Ei ole veenev väide, et tõotus kehtis vaid eelmise valitsuse kohta: valitseja ja tema partei on ju jäänud samaks. Küll võib mõnevõrra nõustuda Kallase seletusega, et maksutõusu teema on rahva kõrvus ebapopulaarne. Seega ei tahetud enne valimisi tuju rikkuda, sest siis oleks tulemus võinud olla teistsugune. Kuid luiskamise inetut lärakat ei pese ära ükski retooriline plekieemaldaja.