JUHTKIRI ⟩ Tuumajaama rajamist tuleb kaaluda

Olkiluoto 3 tuumajaam. Foto: OLIVIER MORIN

• Rajatav tuumajaam peab olema töökindel.
• Alternatiivenergia kõrval olgu baasenergia allikas.
• Rohepööre ei tähenda tuumaenergiast loobumist.

Tuumaenergia töörühm esitles sel nädalal ruumianalüüsi, mis toob esile piirkonnad, kuhu on põhimõtteliselt võimalik jaam rajada.

Tänases Postimehes on lugu, kuidas Loksa linn loodab tuumajaama rajamisega oma maksutulu kasvatada. Loksa on Toila, Varbla ja Kunda kõrval üks neljast kohast Eestis, mida töörühm tuumaelektrijaama rajamiseks sobivaks peab.

Saksamaa aga sulgeb laupäeval oma viimased kolm tuumaelektrijaama. Sellega saab täidetud pärast Fukushima tuumaõnnetust 2011. aastal tollase liidukantsleri Angela Merkeli antud lubadus, et Saksamaa paneb kõik oma tuumajaamad kinni. Selle lubaduse täitmist pole seganud ei rohepöördega kaasnev vajadus vähendada süsinikuemissioone ega Ukrainas puhkenud sõda, mis lõikas ära Vene maagaasi. Sakslased eelistavad tuumaenergia asemel toota oma elektrit kasvõi pruunsöest.

Samal ajal plaanib Saksamaa naaberriik Prantsusmaa, kus tuumajaamad annavad 70 protsenti elektrienergiast, uutesse reaktoritesse investeerida. Hiinas käib tuumajaamade rajamine suisa massiliselt.

Näite selle kohta, et rohepööre ja tuumaenergia ei välista teineteist, pakuvad siitsamast lähedalt põhjanaabrid soomlased, kes lõpetasid nüüd Olkiluoto uue reaktori katseperioodi ja hakkavad esmaspäeval sellega täisvõimsusel elektrit tootma.

Kui otsustame tuumajaama tõepoolest rajada, siis ei maksa sellega eksperimenteerida. Tuleb valida lahendus, mis on mujal maailmas juba kasutusel ja näidanud oma töökindlust.

Soome kujutab samas endast ka hoiatavat näidet. Tegelikult pidi reaktor tööle hakkama juba tervelt 14 aastat tagasi. Ehitus venis aga üle nelja korra arvatust pikemaks ja läks hinnanguliselt ligi kolm korda kallimaks. Tegu pidi olema esimese EPR-reaktoriga maailmas, kuid valmis alles kolmandana – kaks sama tüüpi seadet on Hiinas juba töös.

Olkiluoto kogemus annab meile selgelt märku, et kui otsustame tuumajaama tõepoolest rajada, siis ei maksa sellega eksperimenteerida. Tuleb valida lahendus, mis on mujal maailmas juba kasutusel ja näidanud oma töökindlust.

Mis siin rääkida tuumaenergiast, millega meil puudub igasugune praktiline kogemus. Isegi põlevkivi vallas, kus eestlastel on maailma kõige põhjalikumad kogemused, on hoiatav näide Auvere elektrijaama kujul – uuenduslikku rajatist tabab üks rike teise järel.

Selge on see, et stabiilset elektrienergiaallikat on meil vaja puhuks, kui taastuvenergiat parajasti käepärast pole. Olgu selleks siis salvestusvõimsused või põlevkivil või maagaasil toimiv elektrijaam. Tuumajaam, mille võimsust kiiresti muuta ei saa, võib mahtuda sellesse valemisse baasvõimsuse pakkujana.

Vastasel korral jääme sõltuma eeskätt kahest, kümne aasta pärast ehk kolmest kaablist, mis ühendavad meid Soomega. Läti-Leedu peale ei saa loota, sest lõunanaabrid pole endagi jaoks piisavalt elektritootmisvõimsustesse investeerinud, ja Venemaa elektrivõrgust püüame muidugi nii kiiresti kui võimalik- lahti pääseda.

Tuumajaam on suur ja kallis investeering, mis tehakse aastakümneteks. Kõik kaasnevad aspektid tuumajäätmete ladustamisest kuni sõjalise kaitseni tuleb hoolikalt läbi kaaluda, enne kui langetada otsus jaama rajamise poolt või vastu. Igal juhul väärib see aga kaalumist.