PÄRIMUS ⟩ Patuoinad ja rahutud hinged – kollektiivse süü igihaljus

Võrumaa, Osula küla. Ülemjooksul kannab Võhandu jõgi ammusest ajast nime Pühajõgi. Siin lähedal hakkas Sõmerpalu mõisnik Hans Ohm 1640. aastal Harjumäe alla Pühajõele veskit ehitama. Järgnes kahel aastal suur viljakaldus. Inimesed arvasid, et põhjuseks on Pühajõe voolu takistamine. Ühel ööl kogunesid talupojad kokku ja lõhkusid veski maha. Uskumuse kohaselt elab Pühajões Pikne, seepärast ei tohtivat jõge narrida. Foto: Tiina Männe/Maavald.ee

Alates Venemaa sissetungist Ukrainasse 2022. aasta veebruaris on ikka ja jälle avalikkuses tõstatatud küsimus kollektiivsest süüst, samuti sellest, kes on selle süü kandja – kas mingil teatud tunnustega grupil või tervel rahval lasub kollektiivne süü ühe totalitaarse režiimi inimsusvastaste tegude eest. Ajalooliste paralleelide otsimisega jõutakse enamasti Teise maailmasõja natsikuritegudeni, kuid mitte kaugemale.

Hiljuti Tallinna Ülikoolis korraldatud arutelupaneel «Kollektiivne süü. 21. sajandi narratiivid» oli keskendunud käesolevale sajandile, kuid kaasas lisaks riigikaitse ja politoloogia arvamusliidritele tänuväärselt ka folkloristi kultuuriajaloolise vaate ning andis mulle sellega võimaluse laiendada võrdlust sadadele aastatele.

Järgnev ülevaade saab siiski esitada vaid skemaatilise kontsentraadi süütaju väljendumisest pärimustekstides, kroonikates ja ajaloolistes kohtudokumentides, tuues välja puutepunktid inimeste reageerimisviisidega 21. sajandil. Siinses käsitluses pole esikohal mitte teoreetiline küsimus, kas mõnele grupile on kollektiivse süü omistamine asjakohane, vaid kuivõrd seda meie arhiivimaterjalide põhjal otsustades on või ei ole erinevate kriiside või konfliktidega seoses tajutud ja kuidas sellest on räägitud, kuna olulised on ka narratiivsed argumenteerimisliinid.