JUHTKIRI ⟩ Alkoaktsiisi õppetunnid: mis pahasti, see uuesti

Urmas Nemvalts joonistab. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Alkoaktsiisi tõstmisel tuleb vältida varasemaid vigu.
• Alkoholitarbimise tõus osutab aktsiisitõusu vajadusele.

Viinaralli Lätti aastatel 2016–19 oli legendaarne – küllap oli selles siirast kodanikuallumatuse trotsi ja rahvalikku solidaarsust rohkemgi kui rahalist kokkuhoidu, mida retked andsid. Kuid vaevalt keegi seda aega siiski tagasi soovib.

Tänases lehes on ülevaade valitsuse kavast tõsta tubaka- ja alkoholiaktsiise. Kui aktsiisitõus teha, siis on kindlasti vaja arvesse võtta eelmise katse kogemusi.

Seda on koalitsioon ilmselt mõistnud, sest aktsiisi kavatsetakse tõsta igal aastal väikeste sammudega, lootuses, et inimesed harjuvad veidi kõrgema hinnaga ega muuda oma harjumusi selles, millisest riigist õlut ja viina ostmas käia.

Teisalt tuleb arvestada, et iga maksutõus annab kaupmehele võimaluse maksutõusu varjus ka kaubale hinda juurde panna. See tähendab, et hinna tõus kriitilise piirini, kus tasub võtta ette ostureis naabrite juurde, võib kätte jõuda kiiremini, kui maksu arhitektid seda karta oskavad.

Koalitsioon on lubanud jälgida aktsiisimäärasid ka naabrite juures, kuid ainuüksi jälgimisest ei piisa. Kui tahta saavutada tõhusat aktsiisitõusu, siis tuleks see Lätiga koordineerida. See on ka plaanis, aga varasemast positiivset kogemust siiski võtta ei ole.

Ega ole selle kokkuleppimine ka kerge, sest on ju Lätiski teada loodusseadus, et see valitsus, kes õlle hinda tõstab, kukub. Nii võivad sisepoliitilised hetkehuvid üles kaaluda võimalikust koostööst saadava kasu – eriti kui kokku tuleb leppida iga-aastases maksutõusus. Raske on selle teostumist uskuda enne, kui Eesti ja Läti peaministrid istuvad leppele alla kirjutama. 

Alkosurmade arv on tõusnud viimase 13 aasta kõrgeimale tasemele. Seega on küllalt põhjust aktsiisi tõsta, et viin ei muutuks teiste kaupadega võrreldes liiga odavaks.

Mingist hinnast alates muutub perspektiivikaks ka salakaubandus ja ulatuslikumaks kodune õllepruulimine või viinaajamine. Kõik need võimalikud karid karmima alkoholipoliitika teel on küll arvestatavad, mis ei tähenda, et ettevõtmine oleks lootusetu või ei tasuks vaeva. Tuleb lihtsalt leida õige tasakaalupunkt.

Nagu näitavad Tervise Arengu Instituudi andmed, aastatel 2016–2019, kui aktsiisimäärad olid kõrged ja alkoturism aktiivne, tegelikult tarbimine ei kasvanud. Küll aga hakkas see tõusma alates 2019. aastast, kui aktsiisimäära taas langetati. Sel ajal kasvas kiiresti ka inimeste ostujõud ja jooma hakatigi rohkem. Ja üsna ootuspäraselt kasvas seejärel ka alkosurmade arv.

Eelmise aasta statistika pole veel teada, kuid 2021. aastal kasvas alkoholitarbimine 2020. aastaga võrreldes 2,3 protsenti, ulatudes 11,1 absoluutalkoholi liitrini täiskasvanud elaniku kohta. Alkoholiga seotud surmasid oli 695. Seda on 76 inimest rohkem kui 2021. aastal ja see on üldse viimase 13 aasta kõrgeim näitaja. Seega on küllalt põhjust aktsiisi tõsta, et alkohol ei muutuks muude kaupadega võrreldes liiga odavaks.

Samas on alkoholitarbimine tervisekäitumise osa, mida mõjutab hind ja kättesaadavus vaid osaliselt. Sageli kasutatakse alkoholi esimese ja kõige harjumuspärasema stressimaandajana. See tähendab, et alkoholitarbimise püsivat vähenemist saab loota käsikäes tõhusa vaimse tervise tugisüsteemi väljaarendamisega.