JÜRGEN ROOSTE ⟩ Kogemus näitab, et abieluvõrdsuse kehtestamisel süveneb ka laste- ja loomakaitse

Jürgen Rooste Foto: Dmitri Kotjuh

Ma olen tuhat korda kuulnud argumente, et algul abieluvõrdsus ja siis juba tahetakse varsti pudulojustega ja isegi lastega abielluda, imestab luuletaja Jürgen Rooste.

Väga palju on nihu ja valesti selles alusmõtlemises, millega uus valitsus tööle läheb, aga abieluvõrdsuse kinnitamiseks riigikogus on muidugi hea aeg, kuigi see teeb alguses kaasa hääleka vähemuse pahameeletormi. Ent see on parim aeg üldse lähiaastail, võib-olla! Juba sellepärast, et nelja aasta pärast ei saa seda teemat siis valimiskampaanias enam keegi kasutada.

Iivet ei mõjuta

Ei vastased ega pooldajad saa tulla valimistele teemaga, mis ühiskonna kulgu ega saatust laiemalt õigupoolest kuidagi ei mõjuta – kui välja arvata asja humanistlik külg –, see pole siis enam mingi küsimus. Riikides, kus abieluvõrdsus või mingi muu sarnane asi (nt mingi ametlik kooseluvorm, mis meil oleks võinud juba aastaid olla, aga selle seaduse rakendusakte ei võetud kunagi vastu) läbi läinud, on inimesed näinud, et midagi sisuliselt ei muutu nende elus.

Ja see küsimus jääb tagaplaanile, unustatakse ära, sest kedagi pääle tolle paarisaja-kolmesaja paari (maksimaalselt Eestis), kes nende lähiaastate jooksul seda võimalust kasutab, see ei mõjuta. Iibe seost samasooliste abielude lubatavusega ei ole kuidagi ega kuskil suudetud näidata. Pigem on Taanis ja Hollandis, kus on kõige kauem n.ö homoabielud lubatud olnud, iive veidi üle Euroopa keskmise (nagu Eestiski), selge korrelatsioon on aga vaesuse ja nõrga haridussüsteemi ning kõrge iibe vahel, mis muidugi näitab mõne vaatleja arvates seda, et vaeses ja harimatus ühiskonnas on asjad paremini?

Võiks ju öelda, et planeedi probleem ei ole praegu mitte liiga vähe inimesi, ja et Eesti loomulik iive oleks suhteliselt ideaalne näitaja, kui see oleks sama üle terve maailma. N.ö jätkusuutlik kahanemine võiks ju olla eesmärk. Aga see mõte kuulub vist otsapidi juba ühte teise vaidlusse.

Õige tee

Et küsimus päevakorrast maha võtta ja valimiste eel mitte pseudoteemadega tegeleda, mis lihtsalt enamikku meist ei puudutagi (vaid ikka päris väheseid), oleks täitsa hää praegu abieluvõrdsuse teed minna. Võib-olla peab siin kohal ka mainima, et tõenäoliselt seda ei arutataks praeguses olukorras eraldi, kui kooseluseaduse rakendusaktid oleks omal ajal inimlikul viisil vastu võetud. Aga et sellest tehti toona härjale punane kärbseseen, siis praegu oleks paslik edasi minna pigem abieluvõrdsuse ideega.

Olen mõnel korral elus mõelnud (ühe korra ka öelnud), kui keegi kuskil väga hoogu on läinud ja räuskama hakanud, et kuidas saab inimesel olla kaks isa... kaks isa, mõtelge!... et parem kaks isa kui üks siukene... kuri ja kitsarinnaline. Lisaks: tegelikult päris paljudel Eesti lastel on juba kaks või kolm isa, ja võib-olla ka sama arv emasid... Abielusid ja lahutusi siia juurde lugema ei jaksa hakata.

Aga mingil hetkel saavad konservatiivid nagunii vist aru, et need homod/lesbid ja teised, kes üldse tahavad abielluda, mitte ei lõhu abielu institutsiooni, vaid kaitsevad ja kinnistavad seda. Neile see mudel meeldib! Koos pere ja teatud rollidega (mis ei pruugi vastata sada protsenti soostereotüüpidele, muidugi), aga põhimõtteliselt tahavad nad abielu kui institutsiooni säilimist, mis ei olnud 20. sajandil kõigis etappides ning kultuurides sugugi iseenesestmõistetav.

Nii et varem või hiljem nagunii jookseb eristus pigem inimeste vahelt, kes üldse tahavad, et abielu oleks olemas ühiskonna vundamendis ja seadustes, ja nende, kes seda institutsiooni millekski ei pea ja võib-olla koguni seaduse ukse taha tahavad tõsta kui inimeseks olemise mõttes juhuslikku.

«Looduses abielusid pole»

Pruukides nt argumenti, et looduses ei ole abielusid, et bioloogilised sood on vajalikud küll elu kestmiseks ja jätkamiseks, aga mitte sugugi alati laste üles kasvatamiseks või n.ö pere moodustamiseks. Bonobod, alati tulevad meelde need bonobod, aga võib-olla ka hundid, või kellele patriarhaalsem süsteem meeldib, äkki siis lõvid, mulle ka lõvid meeldivad. Muidugi meeldivad mulle väga rongad, aga tänapäeval on inimestel harva säherdust kokkukuulumist ja truudust, nagu ronkadel (see rongaisa ja -ema asi on mind keeleliselt väga vaevanud).

Nii et konservatiivid peaksid olema selle võimaluse üle, et tõmmata siiski laiem ring tolle ühiskondliku masinavärgi taha, üsna õnnelikud ja tänulikud. Lõpuks, aja edenedes... Ma loodan.

Kas on vaja siin üle täpsustada, et abielu ei ole ammu enam laste saamise tingimus ega raam, ja pole seda alati ja igal pool 100% olnudki. Pigem on asi pärimises, omavaheliste suhete ja õiguste lepingulisusest. Viimase sajandi jooksul ka teatud romantikas ehk. Eks see romantika pool ole asise külje kõrval too, mis inimesi ikka üldse abielusse tõmbab. Pühendumine, rituaal.

Ja see, et abieluvõrdsuse korral ei saaks ühe osapoole homofoobiast vaevatud vanemad nt enam leske ukse taha tõsta või pärandist ilma jätta. Või haigla takistada elukaaslasel oma armsama voodi kõrval istumast… Tõsi, reedeõhtul tavalises kohvikus või ööklubis teineteisel käest kinni hoidmine võib Eestis ikka veel mõnd aega raske olla. Aga see fakt, et suurem jagu inimesi näeks enne järgmisi valimisi ära, et nende turvalises heteroabielus miski ei muutu seetõttu, et veidi rohkem inimesi tollest institutsioonist ja rituaalist osa saab, oleks vaimse tervise mõttes kõigile hää.

Ma olen tuhat korda kuulnud argumente, et siis tahetakse varsti pudulojustega ja isegi lastega abielluda. Aga nagu progressiivne mõtlemine Läänes ja ka Eestis on näidanud: pigem laste- ja loomakaitse süveneb. Abiellumise ja suguliseks läbikäimiseks paslik iga hoopis tõuseb seadustes.

Lisaks võiks Eestis ka ikkagi juriidilises keeles alaealiste puhul hakata USA eeskujul rääkima kohe vägistamisest (laps pole veel selles eas, et nõusolekut anda seksiks, siis ei saa ju muust juttu olla), mitte «suguühtele ahvatlemisest». Aga, jah, jätame lapsed, loomad, laibad ja muud sellised, kes ei saa otsustada selle üle, kas tahavad tõesti abielluda või suguühtesse astuda, hääga kõrvale. Ja laseme mõtlevatel täiskasvanutel ühiskonna väärt traditsioonide raames tegutseda.