JUHTKIRI ⟩ Mošeed ja migratsioonipumpa Eesti ei vaja

Mees sõidab Bagdadi kesklinnas jalgrattaga mööda Tigrise jõe kaldal asuvast oranžikasse liiva mattunud mošeest. Foto: Ahmed Jalil/EPA/Scanpix

• Sisserändega seotud ohud ei ole sellised, mis vahetult ja kiiresti avalduvad.
• Suurimad probleemid ei teki esimese põlvkonna immigrantidega, vaid nende järglastega. ​
• Põhjus ja tagajärg pole hoobilt silmaga näha.

Samal ajal kui paljud Lääne-Euroopa riigid kergemeelselt odavat tööjõudu sisse tõid, muutus hoopis teistel põhjustel ka okupeeritud Eesti rahvuskoosseis. Tollast sisserännet uurinud rahvastikuteadlased eesotsas Kalev Katusega näitasid, et mida kaugemalt sisserändaja tuleb, seda suuremad on tema kohanemisprobleemid.

Seda lihtsat tõdemust maksab taas meenutada kolmapäevase Postimehe loo puhul, mis lööb häirekella seoses moslemikogukonna kasvuga Eestis ning Kesk-Aasia päritolu võõrtööliste arvu plahvatusliku suurenemisega.

Usbekid, tadžikid jt otsivad endale kohta sealt, kus varem tegutsesid Ukrainast pärit hooajatöölised. Korraga ei jätku ukrainlastest maasikakorjajaid, kui Eesti on omati vastu võtnud kümneid tuhandeid Ukraina sõjapõgenikke? Kõlab ebaloogiliselt.

Paistab, et tegemist on kahe asjaolu kokkusaamisega, mis võivad Eestile päris ohtlikuks osutuda. Nimelt leevendas eelmine riigikogu välismaalaste seadust nii, et võõrtööjõudu saab Eestisse tuua sisserände piirkvoodist mööda minnes. Kui inimene on Eestis lühiajalise loa alusel üheksa kuud töötanud, saab ta taotleda elamisluba juba kaheks aastaks.

Samal ajal muutis Kremli alustatud sõda Ukrainas arvukate Kesk-Aasiast pärit võõrtööliste olukorda Venemaal. Nende töötingimused halvenesid, neid vaenatakse rohkem ning püütakse ka rindele sõdima saata. Varem on just keskaasialased korvanud Venemaa rahvastikukadu, kuid nüüd tahavad nad mujal kanda kinnitada. Ja selgub, et Eesti on selleks ukse lahti teinud.

Kui ettevõtja otsib endale hetke parimat tööjõulahendust, siis riik peab vaatama kaugemale ja hindama, milliseid riske see endaga kaasa toob.

Siin tuleb öelda hea sõna Kesk-Aasia riikide kohta, kes on sõja käigus end poliitiliselt Venemaast järjest enam distantseerinud ja kus rahvad on väljendanud toetust ukrainlastele. Kuid me peame samal ajal tunnistama, et need riigid pole Euroopa moodi demokraatlikud ning sealsete inimeste kohanemine Eestis on enam kui küsitav.

Kui ettevõtja otsib endale hetke parimat tööjõulahendust, siis riik peab vaatama märksa kaugemale ja hindama, milliseid riske see endaga kaasa toob. Vägagi tõsiselt tuleb võtta kaitsepolitsei peadirektori asetäitja Martin Arpo hoiatust, et praeguste suundumuste jätkudes võime 10–12 aasta pärast Eestis rääkida juba sadadest tuhandetest riskiriikidest pärit inimestest.

Eesti islamiusuliste senine suhteline rahumeelsus on ilmselt seotud sellega, et nõukogude ajal siia asunud moslemirahvad pole nii vastuvõtlikud äärmuslusele ning tunnevad eestlastega teatavat solidaarsust. Ent kui moslemikogukond plahvatuslikult kasvab ning sinna sulanduvad inimesed veel suurema riskiga riikidest, siis ohutase tõuseb.

Sellepärast peaksime ütlema siinsetele islamiusulistele väga lihtsat asja: mošeed Eestisse ei tule, kuid riik hoiab teiega head sidet. Uuel riigikogul on aga põhjust elamislubade väljaandmise regulatsioonile uuesti otsa vaadata ning seal ettevaatamatult tekitatud auk kinni panna.