Edward Lucas ⟩ Lääneeurooplased peavad hakkama Venemaa ohtu tõsiselt võtma

Hiina president Xi Jinping ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron mitteametlikul kohtumisel Lõuna-Hiinas Guangdongi provintsis 7. aprillil 2023. Foto: CHINE NOUVELLE/SIPA/CHINE NOUVELLE/SIPA

• Eurooplastel kulub oma relvajõudude vormi ajamiseks kümme aastat.
• Venemaal kulub oma kaotustest toibumiseks kolm kuni kaheksa aastat.
• USA kui Euroopa julgeoleku tagaja tähelepanu kaldub üha enam Hiinale.

Lääneriikide otsustamatus, erimeelsused ja lihtsalt esinemine on raisanud aega, mida ukrainlased on meile võitnud. Hiljutine ere näide on president Macroni koomiliselt suurustlev reis Hiinasse, kirjutab kolumnist Edward Lucas.

Enamiku lääneeurooplaste jaoks on peamine prioriteet konflikti vaos hoidmine. Venemaa naaberriikide jaoks on see eksistentsiaalne võitlus, mis tuleb otsustavalt võita. Siin ei ole ruumi mõlema jaoks.

Kui Ukraina suur vastupealetung olulisel määral õnnestub, löövad paljud läänlased eri põhjustel põnnama. Nad hakkavad arutlema, et on küll õige üritada Vladimir Putini vägesid mõnedelt või suuremalt osalt okupeeritud territooriumitelt välja tõrjuda, et luua alus läbirääkimisteks. Kuid Venemaa juhti ei tohiks niivõrd nurka suruda ega alandada, et ta võiks kaaluda tuumarelva kasutamist.

Selle piirini võidakse jõuda üsna kiiresti: näiteks polegi Ukrainal vaja Krimmi tagasi vallutada. Tal on lihtsalt vaja kasutada suurtükiväge või rakette, et halvata Venemaa võime poolsaart raudtee või maantee kaudu varustada. Kõrgelt hinnatud Venemaa trofee muutub siis sisuliselt Ukraina pantvangiks. Putin ähvardaks eskalatsiooniga lootuses lääne närvid puruks jahvatada.

Trumpi või trumpiliku vabariiklase naasmine Valgesse Majja  muudaks olukorra veelgi keerulisemaks, jättes saamatud Euroopa liitlased veelgi ohtlikumalt kaitsetuks.

Idaeurooplaste vaatevinklist on Putini ebaõnnestumiste kuhjumisel tekkiv eskalatsioonioht väiksem kui oht, mida kujutab jätkuvalt messianistlikust militarismist haaratud sõjajärgne Venemaa. Idapoolsed rahvad suhtuvad rahulikumalt ka Moskva poliitilistesse murrangutesse. Venemaa perioodilised segaduste puhangud on tema naabritele tavaliselt hea uudis.

1917. aasta Venemaa kaotusele ja bolševike revolutsioonile järgnenud kaos võimaldas Poolal, Balti riikidel ja Soomel omariiklus taastada või see luua. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine vabastas ikestatud rahvad ja eemaldas Kremli haarde Soome kõri ümbert. Suurim mure nende riikide jaoks on see, et lääneriikide juhid vahetavad idapoolsete riikide julgeoleku võltsi stabiilsuse väljavaate vastu Venemaal, mis oli 1990ndatel sage kiusatus.

Väljaspool seda piirkonda on paljudel seda kõike raske mõista. Putini sõda on juba praegu osutunud katastroofiks. Kordusetendus oleks hullumeelsus. Venemaa relvajõududel on Ukrainas väga halvasti läinud ja nad on kandnud tohutuid kaotusi. Mismoodi saaksid nad kujutada ohtu NATO riigile?

See enesega rahulolev analüüs eirab Venemaa sõjamajanduse vastupanuvõimet ja Kremli läänevastase hoiaku hirmuäratavat mõju sealsele avalikule arvamusele. Kui lahingud Ukrainas peatuksid, siis aeg, mis võiks Venemaal kuluda, et ennast uuesti laadida, varieerub asjaga hästi kursis olevate hinnangute järgi kaheksast aastast (murettekitavalt) kõigest kolmeni. Tasub tähele panna, et viimase 14 kuu jooksul on kõvasti tampida saanud ainult Venemaa maavägi; merevägi, õhuvägi ja muud Putini arsenali elemendid on jäänud peaaegu puutumata.

Samal ajal on lääneriikide otsustamatus, erimeelsused ja lihtsalt esinemine raisanud aega, mida Ukraina meile on võitnud. Hiljutine ere näide on president Macroni koomiliselt suurustlev reis Hiinasse, mis õõnestas Euroopa Liidu tärkavaid katseid vähendada oma majanduslikku sõltuvust Pekingi parteiriigist ning kahjustas ameeriklaste silmis kõikide eurooplaste mainet, kes on tuntud oma usaldusväärsuse ja tõhususe poolest.

Isegi kui eeldada (kangelaslikult), et äkki ilmuvad välja raha ja poliitiline tahe, kulub eurooplastel oma relvajõudude vormi ajamiseks kümme aastat. Samal ajal on USA – meie julgeoleku tagaja – Hiinast tuleva ohu pärast üha enam häiritud. Trumpi või trumpiliku vabariiklase naasmine Valgesse Majja  muudaks olukorra veelgi keerulisemaks, jättes saamatud Euroopa liitlased veelgi ohtlikumalt kaitsetuks.

Me ei saa seda probleemi enda soovi järgi kaduma panna. Meeldib see meile või mitte, aga meil tuleb kümme aastat või kauemgi teha tegemist agressiivse ja ohtliku Venemaaga ning me ei suuda sellega üksi hakkama saada. Pettekujutelmadest loobumine oleks hea algus.

Tõlkinud Ago Raudsepp