Peeter Võsu ⟩ Varamaksu idee on rahvavaenulik ja sügavalt ebaeetiline

Koalitsioonilepingu allkirjastamine. Foto: Madis Veltman

• Vihjed varamaksu kehtestamise võimalikkuse kohta tekitavad muret.
• Eestlased elavad oma suguvõsale kuuluvas omandis läbi põlvkondade.
• Maksusüsteem peab olema õiglane ja ka tunduma õiglasena igas ühiskonnas.

Ametisse astuva valitsuse igati mõistetav eesmärk on saada riigi eelarve tasakaalu. Kuna kõigil kolmel koalitsioonipartneril on valijatele antud erinevad lubadused, ei ole kerge kulusid kärpida. Enamasti tegeletakse nüüd küsimusega, kuidas tulusid juurde saada. Kuigi valimiste ajal ei maininud keegi maksude võimalikku tõstmist, on sellest saanud nüüd kõige kuumem teema, kirjutab Isamaa Kristliku Ühenduse aseesimees Peeter Võsu.

Maksude kehtestamise puhul räägitakse enamasti, kui palju need riigikassat võiks täita ja kui tõenäoline on nende laekumine. Palju vähem on teemaks, kui eetiline on nende kehtestamine maksumaksja suhtes. Maksud mitte ainult ei laeku riigikassasse, vaid need tulevad inimeste eraomandist, mis on püha ja puutumatu. Valimistel saadud mandaat ei anna valitsusele moraalset õigust hakata suvaliselt teatud inimrühmi rohkem ja teisi vähem maksustama, vaid maksukoormus peaks jagunema inimeste vahel õiglaselt.

Murelikuks teevad kuuldused kõige ebaõiglasemast maksustamisest, milleks on inimese isikliku omandi kallale minek. Mitme uue koalitsiooni juhtfiguuri vihjed varamaksu kehtestamise võimalikkuse kohta tekitavad muret. Kui see peaks tõeks osutuma, teeb see meist ajaloo suurima ebaõigluse ohvrid, mis on võrreldav Nõukogude okupatsiooni toime pandud kinnisvara natsionaliseerimisega. Sellega võetaks suurelt osalt kodanikest nende säästude eest soetatud omand, kuna paljudel puudub igasugune võimalus selle eest maksu maksta.

Varamaksu idee on rahvavaenulik nii selle praktiliselt oodatava tulemuse kui ka ideoloogia tõttu. See on ka sügavalt ebaeetiline. Eestis lisaks see maksusüsteemile enneolematu ja võõra tasandi, milleks pole mingisugust õigustust.

On tõsi, et varamaksu on rakendatud mitmel pool maailmas, kuid meie traditsioonid, kultuur ja elustiil erinevad nendest totaalselt.

Uusi makse välja pakkuvad poliitikud võivad ju vastu vaielda, öeldes, et varamaksu rakendab mitu riiki, sealhulgas ka täiesti demokraatlikud ja igati normaalsed. On tõsi, et varamaksu on rakendatud mitmel pool maailmas, kuid meie traditsioonid, kultuur ja elustiil erinevad nendest totaalselt.

Rääkides Ameerika Ühendriikide kinnisvaramaksust, peame mõistma, et oleme erinevas olukorras. Keskmine ameeriklane vahetab elukohta vähemalt iga mõne aasta tagant, enamasti seoses asumisega teisele tööle ja üritades saada ka uus elamine selle lähedusse. Samuti kolitakse seoses pere juurdekasvu või lahkuvate täiskasvanuks saanud lastega. Ameeriklasele on eluase kergesti vahetatav tarbekaup.

Paljud eestlased elavad oma suguvõsale kuuluvas omandis läbi põlvkondade. Kinnisvara päritakse esivanematelt ja pärandatakse edasi lastele ja lastelastele. Kellel seda võimalust ei ole, üritab endale saada kinnisvara, mida oleks hiljem võimalik järgmistele põlvkondadele pärandada.

Lisaks sellele on kinnisvara olnud ka kõige olulisem pensionisammas. Hulk inimesi võttis oma nappi kasumit või hoopis kahjumit tootnud teise pensionisamba välja, et hankida selle eest endale kinnistu,  mis säilitaks oma väärtust ja säästaks hirmkallitest üürimaksetest vanaduse päevil.

Eestlased on kinnisvarausku. Enamik eestlastest kas omab või unistab oma eluaseme omamisest. Eluaseme rentimise teema on aktuaalne pigem iseseisva elu algusjärgus, kui pole veel selgunud, kuhu ja millisel kujul elu edasi kulgema hakkab. Teine suurem rühm inimesi, kes eluaset pigem rendib, on need, kel ei ole ühtegi võimalust seda välja osta. Kindlasti on ka neid, kes ei taha omaniku vastutust kanda, vaid kasutavad kellegi teise omandit ilma kohustuseta seda hallata.

Kõigest hoolimata on Eestis rohkem neid, kellele sobib oma kodu omamine palju rohkem kui rentimine. Seetõttu võib väita, et enamikule eestlastele ei ole kodu omamine äri või ettevõtlus, vaid elustiil.

Kuna suurem osa koduomanikest ei hangi endale omandust mitte varanduslikust ülejäägist tulenevalt, vaid kraapides selleks kokku kõik säästud ja vajadusel ka puuduvat laenates või võlgu ostes, ei saa me rääkida nendest kui mingit maksuvaba tulu teenivatest isikutest. Väga suurel osal nendest ei ole isegi mingit võimalust oma kinnistut omada, kui riik seda maksustama hakkaks.

Reformierakond on teinud maksuideoloogias täispöörde, leiab Isamaa Kristliku Ühenduse aseesimees Peeter Võsu. Foto: Madis Veltman

Kinnisvaramaksu puhul oleks osa koduomanikke sunnitud müüma oma omandi ettevõtjatele, kes hakkaks selle eest kõrget üürihinda küsima ja suurt kasumit teenima. Sellega läheks seni Eestis tavaks olev mõte oma kodust kui pere rahalisest kindlusest ja põlvkondadeülesest elupaigast üle pelgalt eluasemele kui ettevõtluse vormile. Sellist sammu astudes oleks valitsus väga lühinägelik ja oma rahva hingeelu mitte mõistev.

Loomulikult tekitaks selline maksustamine kodu kaotajate laine. Sundmüüki minevate korterite uuteks omanikeks saaks edukad ja jõukad ettevõtted, kelle ainus huvi oleks võimalikult suurt kasumit saada. Võib arvata, et üürihinnad tõuseks veel kõrgemaks, kui need juba on. Suur hulk veel toime tulevaid inimesi hakkaks sotsiaalabi vajama ja seda ka taotlema. Keskmine elustandard Eestis langeks järsult.

Peale vaenulikkus Eesti kodanike vastu oleks selline maks ka ebaõiglane. Inimene, kes on omandi ostnud, on ju oma sissetulekutelt kõik maksud tasunud. Omandi soetamiseks kasutab ostja vaid oma neto-, mitte brutosissetulekut. Oma omanduses oleva raha, millelt kõik maksud on juba tasutud, vahetab ta sama väärtusega vara vastu. Sellega ei saa ta ju midagi juurde ega loovuta ära. Lihtsalt tema pangaarvel olev väärtus vahetub füüsilise maatükiga, mille peal on eluase. Jääb arusaamatuks, mida siis maksustatakse.

Muidugi on selge, et mõnegi otsustaja motiiv selle taga on pragmaatiline, kuid ülimalt ebaõiglane. Mõeldakse, et kui riigikassa vajab lisaraha, siis kust seda oleks veel võimalik saada. Suur osa kodanikest elab allpool vaesuspiiri ja osa neist vajab ise lisaraha sotsiaalabina. Nendelt ju enam midagi võtta ei ole. Ehk annab midagi välja pigistada nendelt, kes midagi omavad?! Siit siis mõte kehtestada kinnisvaramaks?

Lisaks rahva elustiili kallale minekule ja ebaõiglaselt tema rahakoti tühjendamisele on varamaksu teema ka selgelt ideoloogiline. Maksustamise ideoloogia on tundlik teema. Riik võtab tugevama õigusega inimeselt ära midagi, mis kuulub talle kui eraisikule. Loomulikult on selge, et eraisikud kasutavad üldisi hüvesid, mida tulebki üheskoos maksta. Seetõttu peaks maksusüsteem olema õiglane. Meie kultuuriruumis ei peeta selleks mitte võrdset, vaid proportsionaalset maksustamist. See tähendab, et kes teenib rohkem, maksab riigile ka sama võrra rohkem raha, mis läheb ühisesse kasutusse.

Maksusüsteem peab olema õiglane ja ka tunduma õiglasena igas ühiskonnas, kus seda tehakse. Eesti riik ei saa eraomandit käsutada ega jagada oma suva järgi.

Teatud vasakpoolse mõtteviisiga poliitikud on tulnud välja ideega, et ka proportsionaalsetest maksudest ei piisa, vaid kellelt on veel midagi võtta, peaks ka selle ära andma. Sellisel mõtteviisil ei ole midagi ühist õiglusega. Tegemist on lihtsalt teistsuguse ideoloogiaga.

Vasakpoolne ideoloogia toetub teistsugusele väärtussüsteemile. Nad ei pea eraomandit pühaks ega võõrandamatuks. Tundub, et nad peavad nii kodanikke kui ka nende omandit riigile kuuluvaks, mis annab riigile õiguse maksusüsteemi kaudu võtta ära kõik, mis tundub parasjagu vaja minevat. Sellise ideoloogia valdkonnast on sageli kõlanud ka väljend, et varandus tuleb ümber jagada.

Jagada on ju igaühel võimalik talle kuuluvat omandit, mitte teiste vara. Maksustamine on sisuliselt eraomandi kohustuslik äravõtmine ja ühiselt kasutamine. See ei ole kindlasti selleks, et see oma suva järgi laiali jagada. Maksusüsteem peab olema õiglane ja ka tunduma õiglasena igas ühiskonnas, kus seda tehakse. Eesti riik ei saa eraomandit käsutada ega jagada oma suva järgi.

Praegused koalitsioonikõnelused käisid Reformierakonna juhtimisel, kes on läbi aegade väitnud, et toetab proportsionaalseid makse. Isegi maksuküüru olemasolu selles ei ole aktsepteeritav. Kui varamaks saab vastu võetud, siis võib kindlalt väita, et nad on oma maksuideoloogias teinud täispöörde ja alt vedanud kõiki oma valijaid, kes andsid neile hääle lähtuvalt nende seni propageeritud majandus- ja rahanduspoliitikast.

Loodan südamest, et Eesti kodanikele kõige vaenulikum idee varamaks kehtestada lükatakse laualt maha ja leitakse mõni õiglasem viis eelarve tasakaalu saamiseks.