KATARINA BUDRIK ⟩ Seitse aastat õiguslikku purgatooriumi. Aitab juba!

Gay pride, LGBTQ rainbow flags being waved in the air at a pride event Foto: Ink Drop/Shutterstock

Seitse aastat õiguslikku purgatooriumit on selge märk, et teatud grupp inimesi oli jäetud poliitilisse tõmbetuulde, kirjutab Uppsala Ülikooli politoloogia teadusmagister Katarina Budrik.

Inimelu kulg ning poliitilised arengud kulgevad eri rütmis. Kui kooseluseadus võeti riigikogus vastu 9. oktoobril 2014, olin ma värske Euroopa poliitika suuna bakalaureuse tudeng Taanis. Nüüd, kui teema taas tõstatus, olen juba jahtimas teist magistrikraadi ning vaimselt hallipäine riigiametnik. Poliitiline ajakulg aga seevastu takerdus, tardus ning taandus – kooseluseadusel pole rakendusakte, sama perekonnanime võtmine nõuab kohtuinstantside läbimist ning ainulaadne võimalus austada isikutevahelist armastust on jäämas häältekalkulatsioonide varju.

Siinkohal sooviksin tsiteerida 2016. aasta Poola abordiõiguse kaitseks välja astunud Czarny Protesti osaleja plakatit: «I can't believe I still have to protest this f*cking shit.» Ma ka ei suuda uskuda, et 10 aastat ei omanud mingit evolutsioonilist efekti. On tervitatav, et Eesti 200 ning Sotsiaaldemokratlik erakond on astumas võimukõnelustel julgeid samme, et tuua ühiskonda vajalik muutus. Samaväärselt on kahju, et sellel seisab ees (kõhklev) Reformierakond.

Peamised argumendid kooseluseaduse täieliku rakendamise kasuks võib mõtteliselt jaotada kolmeks: 1) meil on olemas (peaaegu töötav) alternatiiv; 2) abieluvõrdsuse küsimus on ühiskonda lõhestav; 3) abielul on sakraalne väärtus kristliku mõtteviisiga ja/või taustaga riikides. Meie suureks õnneks on politoloogilisi ja sotsiaalseid uuringuid abieluvõrdsusest küll ja veel ning teaduse vaade on valdavalt üksmeelne – abieluvõrdsus on kokkuvõttes ühiskonnale kasulikum, luues ühiskondlikku sidusust ning edendades sallivust. Piilugem igasse katseklaasi eraldi.

Meil on alternatiiv!

28. märtsil «​Esimeses stuudios» väitis Reformierakonna fraktsiooni esimees Mart Võrklaev järgmist: «Reformierakond on juba 2012. aastast seisnud kooseluseaduse, kooseluseaduse rakendusaktide eest, mis sisuliselt annab sellele sihtgrupile, inimestele võrdsed õigused. Tegelikult need rakendusaktid on meil olemas, välja töötatud ja annavadki inimestele võrdselt nii abielu kui ka kooselu registreerimise puhul võrdsed õigused, võrdsed garantiid.»

Tõsi, kooseluseadus pakub alternatiivset teed, kuidas anda riigile teada, et kaks täisealist ning teovõimelist isikut on jagamas voodit, kodulaenu ning vanaema kingitud serviisi. Põhiline probleem seisneb selles, et rakendusaktide puudumisel on tegu pooliku seadusaktiga, mille tõttu võisid ametiasutused keelduda lepingut kandmast rahvastikuregistrisse. Teisisõnu, riigi silmis olid ka „koosellunud“ isikud vallalised.

Õigusliku kasutusjuhendi puudumisel pidid seadusandja tegemata töö võtma enda kandma kohtud ning lahendama praktilis-perekondlikke küsimusi: kas Eesti kodanikuga koosellunud välismaalane saab elamisloa? (nüüd jah); kas koosellujaid tuleb kanda rahvastikuregistrisse? (nüüd jah); kas nad võivad võtta ühise perekonnanime? (nüüd jah). Rahvastikuregistri ja perekonnanime käsitlevaid otsuseid tehti alles 2023. aastal, kuigi kooseluseadus jõustus 1. jaanuaril 2016.

Seitse aastat õiguslikku purgatooriumit on selge märk, et teatud grupp inimesi oli jäetud poliitilisse tõmbetuulde. Näiteks 2019. aastal siseminister Mart Helme ning rahvastikuminister Riina Solman olid töötamas välja eelnõu, mille alusel ei saaks kooselu lepingu sõlminud paarid võtta ühise perekonnanime. Siseministrid Kristian Jaani ja Lauri Läänemets muutsid suunda, kuid muudatuse püsimajäämine ei ole sugugi kindel ning tegu on pigem maailmavaatelise aspektiga. Aspektiga, mille tõttu on osad perekonnad justkui «nähtamatud».

Ei pea olema politoloog, kuigi igati soovitan, et aimata (üle-)järgmise valitsuse suunitlust. Paraku ei ole poliitika mitte ainult tsükliline, vaid edasi-tagasi liikuv: pärast «kõigi aegade liberaalsemat valitsust» on kindel, et järgmine tuleb tugeva konservatiivse kallakuga. Sellisel juhul tekib küsimus: isegi juhul, kui rakendusaktid võetakse vastu, mis hoiab ära nende tühistamist või muutmist?

Sisuliselt ainult see, kas hääled riigikogu istungisaalis on koos ning kas opositsioon on valmis minema obstruktsiooni teed. See erineb abieluvõrdsusest, mille puhul on selle kaotamisel suurem mainekahju nii välispoliitiliselt (olla esimene EL liikmesriik, kes kaotab abieluvõrdsuse? Tänan ei!) kui ka siseriiklikult. Teisisõnu, see annab meile tugevama, põhjalikuma ning säilenõtkema kaitse poliitiliste tormituulte vastu.

«Kolme põrsakese» lugu on andnud suurepärast ehitusalast nõu – maja tuleb ehitada tugevama, eriti kui on teada, et härra Hunt on nurga taga.

Ühiskond läheb lõhki!

Samas «Esimeses stuudios» on Mart Võrklaev lausunud järgmist: «Ma arvan, et tänasel keerulisel ajal, kus valimiste peateema oli julgeolek ja midagi selles vallas pole paremaks läinud, meil on keerulised ajad. Hakata ühiskonda lõhestama ja tekitama pahameelt – see kui läheme samm korraga, läheme edasi rakendusaktidega ja ühel hetkel ühiskonna küpsedes abieluvõrdsusega, kui selleks on valmidus olemas – ma arvan, et nii on täna targem sai ja see on see, milleks Reformierakond mandaadi sai.»

Paraku iga vähemgi kaalukama otsuse tegemise puhul, olgu keskmes kliimaneutraalsus või lihatarbimise piiramine, on kuulda hoiatusi ühiskonna katki kärisemise kohta, justkui oleks tegu vana laualinaga, mitte elava, arenguvõimelise ning dünaamilise sotsiaalse kooslusega.

Tõsi, Mart Võrklaeval on õigus selles, et valdaval enamusel juhtudel areneb kooseluseadus lõpuks abieluvõrdsuseks: Taani võttis vastu kooseluseaduse 1989. aastal ning arendas seda abieluvõrdsuseks 2012. aastal, Rootsi tegi sama 1995. aastal ja 2009. aastal (kaotades ära kooselu registreerimise võimaluse üldse), Soome aga lubas kooselluda 2002. aastal ning läks üle abieluvõrdsusele 2014. aastal.

Eestist on liberaalse suhtumise poolest ees sellised riigid nagu näiteks Uruguai (abieluvõrdsus alates 2013), Lõuna-Aafrika (2006), Sloveenia (2022), Mehhiko (2015), Ecuador (2019), Costa Rica (2020) jne. Seega ei tasu konservatiivsel leeril loota, et kooseluseadusel areng takerdub – seda loomulikult mitte. Abieluvõrdsuse puhul on küsimus mitte selles, kas see juhtub, vaid millal. Vaadates rakendusaktide saagat ning teades poliitpendli liikumist, on variante sisuliselt kaks: kas see aeg on praegu, või umbes 12 aasta pärast.

Siinpuhul on mõistlik küsida järgmist: kui registreeritud kooselu ning abielu võimaldavad samu õigusi ning garantiisid, siis miks mitte eelistada juba abieluvõrdsust? Siinpuhul olen nõus Caroline Hubschi mõttekäiguga Feministeeriumis 31. märtsil 2023 avaldatud loos: kooselu on avatud kõigile, nii samasoolistele kui mitte, abielu aga ainult teatud valitutele paaridele, kellel on perekonnaseaduse paragrahvis 1 (1) sätestatud suguelundite erinevus. Teisisõnu tegu ei ole privileegi, vaid piiranguga.

Samuti ei ole ka selget pilti sellest, kui palju inimesi siiski toetavad abieluvõrdsust. Tartu Ülikooli politoloog Martin Mölder toob oma arvamusloos välja 63% mittetoetajaid. SA Liberaalne Kodanik aga jaotust 44,9% poolt ja 43,4% vastu. Martin Mölderi argument tüüpilisest valijast, kes antud muutust ei soovi, on oma moodi poolik – vähemuste õigusi tavaliselt ei edendatud enamuse entusiastlikul soovil, vaid vastupidi.

Olgu tegu naiste hääletusõigusega, orjanduse lõpetamise või rassilise segregeerimisega – õigused võideldi välja, neid ei antud enamuse poolt niisama. Siinpuhul meenub suurepärane näitus Vabamus „Välja ahju tagant!“ (kuraator Piret Karro), kus tutvustatakse seika, mil 1917. aastal autonoomia seaduse arutelul olevat Konstantin Päts uurinud: «miks need naised siin koosolekul viibivad?», vaadates Minni Kurs-Oleski ja Mari Raamotit (soovitan lugeda ka Piret Karro artiklit «Oma tuba, oma riik» 2022. aasta Vikerkaares). Praegune olukord on sarnane ning õhus justkui ripub küsimus «mida need samasoolised siin koosolekul viibivad – valimiste teema oli ju julgeolek!»

Abielu on (püha) väärtus!

EELK peapiiskop Urmas Viilma on selgitanud Objektiivile 11. veebruaril 2023 antud vastuses, et: «Kui vaadelda erinevate erakondade programmilisi lubadusi, siis on ilmne, et iga erakonna selline lubadus, mille eesmärgiks on abielu tähenduse muutmine mehe ja naise vahelisest liidust millekski teiseks (nt abieluvõrdsus või sooneutraalne abielu kahe inimese vahel, vms) on Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute ettepanekutega vastupidise suunaga.»

Jätame kõrvale, et: I) Põhiseaduse paragrahv 40 sätestab, et Eestis ei ole riigikirikut; II) 58% Eesti elanikest ei pea ühtki usku; III) Piibel ise teatud määral sätestab kiriku ja riigi lahusust (Matteuse 22:21-22). Need argumendid on enamusele tuttavad ning leidnud head kasutust debattides.

Läheneme teise nurga alt: õigused paraku ei ole õunakook ning kellelegi tüki andmine ei vähenda koogi kogumahtu. Pigem vastupidi, avades varem teatud gruppidele suletud toiminguid – andes naistele võimaluse hääletada või samasoolistele abielluda – paraneb üldine sallivuse tase, läbi mille paraneb omakorda ka rahvastiku vaime tervis. Samuti vähenevad vähemusgrupi meelemürkide tarbimine ning enesetappude katsed, mis omakorda vähendab koormust tervisehoiusüsteemile. California Ülikooli Williamsi instituudi 2020. aasta uuring toob esile, et abieluvõrdsus genereeris ka majanduslikku kasu – rohkem inimesi pidasid pulmi, suunates raha majandusse läbi sümboolsete pulmaesemete ostmise, olgu tegu valge kleidiga või restorani broneerimisega. Kooselulepingu allkirjastamine on küll oluline samm, aga ei genereeri pulmadega sarnast majanduslikku aktiivsust.

Toome debati inimlikule tasandile tagasi. Mina olen 30. eluaastale lähenev naisterahvas, keda ähvardab tulevikus heteroseksuaalne abielu. Sellest abielust saab minu ja mu kaasa armastuse füüsiline, pitsatiga ja allkirjadega tõendatud kuju. Ma tahan, et sama oleks võimalik ka minu kaaskodanike jaoks.

Lõpetuseks nõustun Eesti 200 aseesimehe Kristina Kallase öelduga saates «Vilja küsib»​ 19. märtsil 2023: «*[…] Praegu on unikaalne ajalooline võimalus, et abieluvõrdsuse otsus ära teha.