Riigikogu eelmine, XIV koosseis käitus paljuski kummitemplina, kui põhitegijaks koroonapandeemias tõusis valitsus ja parlamentaarselt peeti väga vähe arutelusid viirushaigusega võitlemise üle.
2023. aasta riigikogu valimised muutsid aga Eesti poliitilist maastikku, kui parlamenti pääses 14 saadikuga Eesti 200, kes enne parlamendis ei olnud. Ka teistest erakondadest tuli riigikokku uustulnukaid. See lubab loota, et saadikud ei lange stagnatsiooni ega hakka jäljendama eelmiste saadikute käitumismustreid.
Teisest küljest tekitab valitsuskoalitsiooni 60-kohaline enamus riigikogus mugavustsooni ja vajaduse mitte olulisi seaduseelnõusid läbi arutada. Metafooriliselt tekib olukord, kus valitsuse käes on haamer ja igat probleemi hakatakse nägema naelana, mida on kõige lihtsam sisse lüüa. Ometi näeme, et äsjane koalitsioonileping sisaldab endas väga palju põhimõttelisi seadusemuudatusi, mida ei tohi teerullina parlamendis vastu võtta. Seadustele peab eelnema korralik debatt parlamendis.
Arukusele apelleeris eile oma kõnes ka Vabariigi President Alar Karis. «Jah, kammitsemata otsustamine võib olla kiire ja tõhus. Kuid parlamentaarne arutelu tagab, et põhimõtteliste küsimuste üle vaieldakse avalikult, mitmekülgselt, opositsioonile osalemist pakkudes. Teisisõnu – tarkust ja vastutust suurendavalt,» ütles ta.
Kriiside ajal tuleb paratamatult mõni otsus teha kiiresti, kuid see ei tohi muutuda seaduspärasuseks. Kui valitsuskoalitsioon on ette võtnud Eesti uuendamise, siis peab uuenema ka parlamendi toimimis- ja mõtteviis.
Riigikogu vastsed liikmed peavad ent endale aru andma, et omavaheline kraaklemine ei kaota Eesti ees seisvaid probleeme kuidagi ära.