/nginx/o/2022/05/11/14544931t1h058c.png)
:format(webp)/nginx/o/2021/09/27/14098820t1h1de8.png)
Laupäeval avalikustatud koalitsioonileping oli kui järjekordne ämbritäis külma jäävett gripist taastuvale haigele krae vahele, kirjutab Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu tegevjuht Killu Maidla.
Saame aru, et sektor ei ole panustanud viimastel aastatel oodatavas mahus riigieelarvesse, ometi oleme vaatamata pandeemia tekitatud kahjule kogu see aeg suutnud riigile tasuda kordades rohkem maksutulu, kui seda piirangute kehtestamise eest meile toetustena välja maksti. Pandeemia ei sundinud mitte iga ettevõtlusvaldkonda rihma koomale tõmbama ja uksi sulgema.
Hotellid ja restoranid said kõige kõvemini pihta. Ometi nägime oma vastutust ühiskonna ees ja panime ärid kinni, kui valitsus otsustas, et restoranid ja spaad on suure levikuohuga. Me ei osutanud mingit vastupanu, kui meile kehtestati sund hakata politseinike kombel ustel koroonapasse kontrollima – proovisime anda endast parima, et viiruse levikut tõkestada ja tegime seda nii külalislahkelt, kui oskasime. Ka siis, kui toetused ei kompenseerinud kogu põhjustatud kulude kahju.
Tõtt-öelda viimase pandeemia aasta talusime piiranguid ilma igasuguste kompensatsioonideta.
Energiakriisi elasime hambad ristis üle. Ennekõike seepärast, et pandeemia oli muutnud väga keeruliseks sektorisse inimeste värbamise. Otsustasime, et me ei hädalda – hullemat kui pandeemiaaegsed piirangud pole ju olemas, kannatame ära.
Ja siis algas sõda
Majutusasutustel polnud pärast kolmeaastast kriisi enam suurt midagi hinge taha jäänud, ometi panid paljud õla alla ja võtsid sõjapõgenikud hotellidesse ilma igasuguse tasuta enne, kui SKA oma riigihangete lepingutega üldse kuskile jõudis (ja see võttis nädalaid). Kulud kanti ettevõtte kahjumisse. Samal ajal vaatasime ahastusega, kuidas suveks tehtud broneeringud – esimest korda pärast 2019. aastat arvestatav maht, et «jalad kindlalt alla saada» – sõjahirmus annulleeriti.
Kogu viimase aasta on sektori ettevõtted teinud kõvasti tööd taastumise nimel – koolitatakse uut personali, arendatakse tooteid ja teenuseid, et konkurentsis püsida, tehakse aktiivset turundustööd rahvusvahelistel messidel ja sündmustel, et tõestada: Eesti ei ole kaevikusõjas, siin on turvaline, siia tasub jälle reisida ja me oleme sama hea või veelgi parem sihtkoht kui 2019.
Selle aastaga lootsime jõuda pandeemiaeelsele käibetasemele. Kasumlikkus, paraku, on esialgu veel teine teema, sest sisendkulude hinnakasv ei ole meie ettevõtjatest kuidagimoodi mööda läinud – eriti rängalt on lisaks energiakuludele löönud toorainekulud toitlustuses ja personalikulud. Majutus-toitlustussektor on üks personalimahukamaid üldse – personalikulude suhe käibest on ca 40 protsenti, mis on paljude ettevõtlusharude jaoks ulme.
Millist mõju aga võiks käibemaksu tõus anda?
Esiteks toob see paratamatult kaasa hinnatõusu. Käibemaksu tõus on majutussektori jaoks 13 protsendipunkti ehk 244 protsenti. See viib meid kosmosesütikuna Euroopa kõige kõrgemini maksustatud majutuse pakkumiseni. Meist ees on vaid Taani, kuid Taani puhul tuleb arvestada, et nende turism moodustub suures osas just siseturismist.
Meil on vastupidi: 2/3 ööbimiste (veedetud ööde) mahust tuleb välisturistidelt, rahaliselt on see panus selgelt veelgi suurem, sest välisturistide osakaal on suurem just tõmbekeskustes, kus hotellide hinnad kallimad. Loogiliselt peaks see olema maksustatud ekspordile kohase 0-protsendise käibemaksuga, mis kehtib kaupade ja toodete ekspordil. Meie aga maksame ühtlaselt 9 protsenti kõigelt.
Võib-olla siis peaksime eristama ekspordi osa siseturismist, et püüda hoida ennast välisturgudele atraktiivsena? Samas on eestlaste ostuvõime viimasel ajal niigi löögi all – ei poolda, et seda peaks veelgi suurendama, muutes hotellis peatumise kättesaamatuks ja suunates sellegi vähese siseturisti hoopis naabrite juurde Lätti või Soome.
Hotellidele on kohalikud külastajad samaväärselt hinnas kui välismaalased, aga kohalikud ei täida meie äripäevi, jõulu- ja aastavahetusi ega lihavõtteid. Turistid aitavad neid perioode täita ja ettevõtted elus hoida. See annab võimaluse äridel end ära majandada ja ka kohalikele väärikat teenust pakkuda. Ilma turistideta see lihtsalt ei õnnestu.
On kahtlemata ka neid, kelle jaoks 20-protsendine hinnatõus ei ole probleem. Aga välisturisti silmas pidades peame arvestama, et konkureerime ka kõikide teiste riikidega. Ja see hinnaerinevus võib kaalukausi meie jaoks ebasoodsas suunas kallutada. Lennuühendused juba on Läti kasuks. Tänu madalamatele palkadele ja mõnevõrra soodsamatele kaubakuludele on ka Läti hotellihinnad võrreldes Eestiga keskmiselt mõnevõrra madalamad. Nüüd aga muutub vahe veelgi suuremaks.
Meie inflatsioonist tingitud hinnatõus on juba praegu Kesk-Euroopas takistuseks, peame leppima oluliselt vähema kui kümne protsendiga. Mis aga saab pärast käibemaksu tõusu? Kesk-Euroopa reisibürood on pika traditsiooniga ja nende turismiprogramme ei tehta üheks aastaks. Me seame juba praegu ohtu 2024. aasta programmid, kui teatame, et 2025 on ees hinnatõus.
Kui meil ei õnnestu seda maksutõusu täies mahus müügihindadesse üle kanda (ja meil ei ole veel müügihindadesse kantud inflatsioonist tulenevaid lisakulusid), siis ei ole sektor enam kasumlik. Konjunktuuriinstituudi uuringu (2018) alusel teame, et majutussektori müügitulu rentaablus oli enne kriisi (nt 2016) ca 3 protsenti. Seda on kaks korda vähem kui Eesti ettevõtetel keskmiselt. See näitab selgelt, et see ei ole kiirelt rikastumise võimalusi pakkuv valdkond, vaid vägagi täpselt hallatud tulud ja kulud, et kasumisse jõuda.
Võib-olla pole meile turismi vajagi?
Jättes kõrvale turismi rolli teenuste ekspordis (ca 10 protsenti kogu ekspordi mahust ehk 2 miljardit eurot), võiksime vaadata, kas sel sektoril kuidagi ka meie inimestele mingi väärtus on – lisaks ettevõtjate endi, muidugi.
Me oleme harjunud seda sektorit võtma iseenesestmõistetavalt – see ei ole toiduainetööstus, põllumajandus ega ka mitte energeetika, ilma milleta me hakkama ei saaks. See on selline mõnus mugavus, millega pärast nõukogude aega oleme harjuma hakanud. Hea toit heas restoranis, kaasaegsed spaahotellid, mõnusad butiikhotellid ja rahvusvaheliselt hinnatud tasemega äri- ja konverentsihotellid.
Neid ei oleks siin, kui ettevõtted peaksid leppima vaid siseriikliku nõudlusega, me saame neid rõõme tarbida, sest sisuliselt maksab välisturist need investeeringud kinni. Majutus-toitlustussektoris töötab ca 25 000 inimest, suvel veel ca kolmandiku võrra rohkem. Me oleme arvestatav tööandja naistele, erialase hariduseta noortele, keda me ise koolitame ja tööturule toome, aga ka sõjapõgenikele. Jah, meie keskmine palk ei luba meil uhkustada, aga see ei tulene ettevõtjate ahnusest, vaid justnimelt sektori omapärast ja tööjõumahukusest.
Maksudeks läheb suur osa meie tuludest ka ilma käibemaksuta. Me oleme oma riigi visiitkaart, ka valitsuse külalised tuuakse meie ettevõtjate juurde sööma ja majutuma – kas me peame olema tasemel ja investeerima, et seda hoida?
Hotellid ja restoranid on oluline regionaalne tööandja ja elukeskkonna arendaja – mis oleks Telliskivi, Noblessner või Rotermanni ilma kohvikute-baaride-restoranideta? Läbi turistide, kes toovad riiki raha juurde, on võimalik arendada teenuseid nii, et ka kohalikud saavad sellest kvaliteedist osa.
Muuseas, iga välisturisti majutusse jäetud euro toob kaasa ca 50 eurosenti kulutusi teistes valdkondades – kaubanduses, isikuteenuste valdkonnas, kultuuris jne jne. Oleme me kõik valmis sellest loobuma?