AK kirjanduskool ⟩ Keelevõluri kütkes ehk Alliksaare algriimiarmastus

Artur Alliksaare luulekogu, mis ilmus 55 aastat tagasi. Foto: Internet

Nädala pärast, 15. aprillil täitub paljude silmis kõige tähtsama tartlase Artur Alliksaare sünnist sada aastat (1923–1966). Suure juubeliga seostub aga veel üks tähtpäev: 55 aastat tagasi, 1968. aastal, toonase põgusa sulaaja lõpul, õnnestus Paul-Eerik Rummol avaldada Alliksaare esimene luuletuskogu «Olematus võiks ju ka olemata olla», kirjutab kirjandusteadlane Arne Merilai.

Paraku ilmus see Loomingu Raamatukogus juba postuumselt. Koostaja soovil võinuks see vihik kanda üllatavat pealkirja «Oo!». Siiski valis toimetus paradoksaalse tiitli ühe teise luuletuse kohalt, kuigi too antiikfilosoofiline aforism mõjub tõtt-öelda pisut painavalt.

Autor ise oli koostanud kogu pealkirjaga «Tuul käib tantsimas sarapuusaludes» (1965), kuid kirjandusametnikud ei lasknud seda läbi. Võimude poolt vaenatud ja vaesuses vireleval Tähtvere poeedil õnnestus elu ajal ainult üks raamat avaldada. See oli Eesti teatriuuenduse algusesse kuuluv absurdidraama «Nimetu saar», mis ilmus – muidugi tänuväärt Loomingu Raamatukogus – vaid veidi enne autori vähisurma 1966. aastal.