/nginx/o/2009/08/05/216749t1h871c.jpg)
Eesti elektrooniline mõte lõpetas paigaltammumise. Eile jõudis avalikkuse ette efektiivne ja uskumatult naljakas eesti keele kursus «Keeleklikk», mõeldud nullist alustavatele õppijatele. Tean, millest räägin, huvi pärast käisin ka ise selle läbi.
Ksenia Repson: Eesti tiiger viskab nalja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sain kohati pisarateni naerda. Kogu õppesüsteem ongi üles ehitatud nii, et eesti kõnekeel tuleb suhu läbi nalja ja niisama ei unune. Näitleja Inga Salurand õpetaja Pille-Riinina on lihtsalt hurmav. Mõnedes videosketšides on ta rase, mõnes kujutab kedagi mehelikku Antonit või Soome hokimängijat, sinikas silma all, mõnes ei suuda valida valge ja punase veini vahel.
Kursuse ülesehitus on loogiline, sisaldades lihtsat ja hädavajalikku olmesõnavara, ja pole kasulik ainult neile, kes tahavad eesti keelt õppida, vaid neilegi, kes seda õppida ei taha või kel on keeleline või psühholoogiline barjäär – ka seda on koostajad silmas pidanud.
Võite seda lugeda varjamatuks reklaamiks, kuid kursus on kõigile kasutajatele tasuta. Nagu kinnitasid selle koostajad, sellist interaktiivset multimeediakursust pole Eesti varem olnud. Töö sellega kestis kaks aastat, aga tegevuskava, mille tarbeks 90 protsenti eraldas Euroopa Sotsiaalfond ja ülejäänu haridus- ja teadusministeerium, maksis veidi alla 270 000 euro.
Et kasutajate hulk ei ole piiratud, nagu mõtlevad koostajad, kellega ma siinkohal nõustun, pole kasu üksnes kokkuhoitud erakursuste arvelt, vaid ka riigile, mis koostöös ELiga kulutab kokkuvõttes hiigelsumma mitte-eestlaste keeleõppeks.
Näiteks, integratsiooni ja migratsiooni sihtasutus Meie Inimesed kinnitas äsja oma tänavuste lõimimisprojektide 5,5 miljoni eurose eelarve, millest 3500 inimese keeleõppele kulub enam kui 1,3 miljonit eurot. Lisagem sellele erakursused, keeleõpe koolides ja nii edasi.
Miinus kursuse juures on see, et selle sooritamist ei arvestata riiklikus eksami- ja kvalifikatsioonikeskuses, kuigi pärast selle läbimist ei valmista madalaima kategooria eksami sooritamine mingit vaeva.
Seda elektroonilist formaati ei saa kasutada mitte ainult siseriigis, vaid müüa ka piiri taha. Mulle tundub, et huumor, mille mõistmine on rahvuseülene, mitte ainult ei lähe kaubaks, vaid ka lähendab.
Aeg näitab, kuidas venelased «Keeleklikki» suhtuvad, kuid juba mitu minu eestlasest tuttavat on jõudnud öelda, et läbiksid suurima rõõmuga täpselt samasuguse vene keele algkursuse.
Kuigi kõik eestikeelsed sõnad sel kursusel on tõlgitud vene keelde, soovitasin ma neil värskendada «Keeleklikiga» oma vene keelt, ainult vastupidisel teel. Võimalik, et kursuse koostajad selle peale ei tulnud, aga mulle tundub see idee igati jumekas.