Tõnis Saarts: rahulolematuse tuli

Tõnis Saarts Foto: Peeter Langovits

Tallinna Ülikooli riigiteaduse õppejõud Tõnis Saarts kirjutab, et kui praegusi rahulolematuse ilminguid kujutleda heledalt põlema lahvatanud lõkkena, siis tuleb küsida, kuidas tulehakatis selleks kokku koguti.
 

Peaaegu iganädalased meeleavaldused, valitsust sarjavad juhtkirjad, üle-eestiline streigilaine ja muudki rahulolematuse märgid teevad võimulolijaid närviliseks ja tekitavad nende veendunud toetajates lihtsalt mõistmatust. «Millest see kõik, mis on valesti läinud?» küsitakse. Kui praegusi rahulolematuse-ilminguid kujutleda heledalt põlema lahvatanud lõkkena, siis tõepoolest, kuidas tulehakatis selleks kokku koguti?

Loetlegem sellest riidast üles mõned vaigusemad «halud»: pettumus euros, valitsuse suhtlusstiil rahvaga ja kodanikuühiskonna iseteadvuse kasv. Süütevedelikuks on olnud viimase sügise ja talve sündmused alates Kreekale abi pakkumisest, lõpetades DASAdega. Peaministri ACTA-teemalised avaldused olid otsekui hooletu tikutõmbamine juba niigi ootevalmis, purukuiva puuhunniku juures.

Alustame põhilisest küttematerjalist, nn halgudest, millest esimene tähistab pettumust euros. Küsigem endilt kõigepealt, kuidas õnnestus võimulolijatel viimane majanduskriis üle elada?

Tehti ju valusaid kärpeid, tõsteti makse, kuid ometi saavutati tagasivalimine!? Põhjusi on mitmeid, kuid üheks oli suure mobiliseeriva üldrahvaliku eesmärgi tekitamine, milleks oli euro.
Ühisraha esitleti avalikkusele kui võluvitsa, mille puudutus murrab kriisi selgroo, toob investeeringud, uued töökohad ja palkade tõusu.

Nüüd on meil olnud juba aasta jagu uus raha ja kuigi majandus eelmisel aastal kosus, investeeringute laevad sildusid ja tööpuudus vähenes, ei hinga keegi ometi kergendatult. Hindade galopeeriv kasv on muutnud olematuks tunde, et ollakse justkui rikkamad.

Tööpuuduse kahaneminegi on olnud aeglasem kui oodati. Eurot ennast, mida esitleti meile kui fiskaalpoliitilise kindluse sümbolit, võib mustemate stsenaariumide korral ähvardada isegi häving. Ja siis veel lisaks õhus rippuv Kreeka võlgade kinnimaksmine – seda ei suuda avalikkus mitte kuidagi seedida, ükskõik kui püüdlikult poliitikud seda ka ei selgitaks.

Lühidalt, pole ime, et tavavalija tunneb end petetuna. Lubatud marjamaa asemel, mille nimel ta terve kriisi vältel oli sunnitud püksirihma pingutama, leiab ta end nüüd samasuguselt kehvapoolselt karjamaalt kus ennegi.

Tõenäoliselt saab enamik rahvast ju aru, et meie riigijuhtidel on raske mõjutada ülemaailmseid majandustrende ja ära hoida Kreeka-suguste riikide rahanduspoliitilisi rumalusi, kuid see, mis tegelikult ärritab, on miski muu. See teine halg rahulolematuse tules on valitsuse kommunikatsioonistiil.

Terve möödunud aasta kõnelesid poliitikud enesekindlalt suurest majanduskasvust, töökohtade juurdetekkimisest, kiitsid riigi rahanduse head seisu jne. Ühesõnaga sõnum oli, et me oleme kõik ühiselt ikkagi marjamaale pärale jõudnud. Ja mis veelgi kummastavam, kõigile neile, kes seda ei «märganud» või eliiti selle eest valjuhäälselt kiita ei tahtnud, tehti selgeks, et nad ei saa mitte milleski aru.

Kõnetoon, millega avalikkusega kõneldi, jäi samasuguseks nagu majanduskriisi aastatel: «absoluutset tõde» kuulutavaks, vastuvaidlemist mittesallivaks ja kahtlejaid mõnitavaks. Jah, kriisi haripunktis, kui oli vaja teha karme ja kiireid otsuseid, võis seesuguse suhtlemislaadi ajutiselt andeks anda, kuid pärast kõiki neid raskusi soovisid inimesed, et ka nende panust kuidagi tunnustataks ning et võimulolijad ei suhtuks neisse edasi kui tuimadesse tööhobustesse või mõistmatusse massi. Seda eriti juhtumitel, kui valitsuspoliitikud ise polnud omaaegset põhilubadust täita suutnud ehk siis euroga ühes jõukust majja toonud.

Arrogantne ja kriitikuid naeruvääristav kõneviis on valitsuspoliitikuid iseloomustanud juba 2007. aasta pronksöödest alates. Toona laiem avalikkus pigem imetles peaminister Andrus Ansipi jõulist, kõiki «Eesti-vastaseid jõude» paikapanevat teguviisi ja kõnepruuki. Pronksöö ja sellest tulenev rahvusluse laine oli tegelikult üks peamisi kapitale, mis lubas Reformierakonna poliitikutel majanduskriisi nii edukalt üle elada ja võimule jääda.

Pronksöödel sündinud käsitlusviis, kus valitsusevastasus pandi võrduma Eesti-vastasusega ning lojaalsus valitsusele oli sama, mis lojaalsus Eesti riigile, vaigistas järgnevatel kriisiaastatel üsna efektiivselt enamiku ühiskonnast kostvatest kriitikahäältest.

Lisaks sellele kujundas pronksöödel nähtu eestlastes omapärase arusaama protestimisest. Domineerivaks muutus seisukoht, et tänaval avaldavad meelt vaid Eesti-vastased jõud, õige eestlane ei protesti oma valitsuse vastu iialgi.

Lühidalt, pronksöö delegitimeeris nii valitsusvastase protesti kui ka igasuguse tõsisema kriitika võimulolijate aadressil. See omakorda toitis veelgi võimupoliitikute enesekindlust ja sünnitas tunde, et ollaksegi ilmeksimatud. Nüüd aga paistab, et viie aasta eest kogutud, rahvustunnetel mängiv legitiimsuskapital on hakanud ära hajuma.

Kolmas toekas halg, mis rahulolematust toidab: tugevnev ja iseteadvust kasvatav kodanikuühiskond. See kodanikuühiskond nõuab järjest valjuhäälsemalt, et nendega kõneldaks kui täisväärtuslike kodanikega; loodab näha uut poliitikastiili, kus põhiliseks töövahendiks pole mitte teerull, vaid respekt ja ühishuvide otsingud, ning võtab pahameele avaldamist valitsejate vastu normaalse tegevusena, mitte ei pea seda kuidagi «ebaeestlaslikuks» või suisa «Kremli huve teenivaks».

Vabakond on tegelikult kosunud terve taasiseseisvumise perioodi, lihtsalt ta pole seni söandanud nii jõuliselt poliitikasse sekkuda. Kuid, jälgides möödunud sügise ja talve jooksul toimunut, hakkas mingil hetkel karikas täis saama.

Sügisel kõndis haridusminister protestivatest õpetajatest mööda neile isegi pilku heitmata; ilmnes, et eurotsooni vaeseim liige, Eesti peab endale võib-olla võtma kohustuse kinni maksta palju rikkamate riikide võlgu; õpetajate palgatõusu asemel soovisid poliitikud eelarveraha kantida DASAdesse (Demokraatia Arendamise Sihtasutused), suutmata seejuures arusaadavalt selgitada nende mittetulundusühingute eesmärki; riigikogu tõstis taas palkasid…

Piisk piisa haaval tilgutasid võimupoliitikud juba valmis pandud halgudele süütevedelikku, ise seda teadvustamata. Ning tuli lahvataski, kui peaminister tõmbas oma ACTA-teemaliste väljaütlemistega tikku.

Mis saab edasi? Ilmselt rahulolematuse tule leegikõrgus peagi alaneb, kuid frustratsioonitunne jääb ühiskonnas kestma. Palju oleneb sellest, mida teevad võimupoliitikud edasi. Laias laastus on neil kolm võimalust. Esiteks, kohanduda uue olukorraga ja õppida kaasavamat ja dialoogialtimat poliitikastiili.

Teine võimalus on rõhuda peaaegu alati töökindlale venevastasuse kaardile. Iseküsimus muidugi, kui veenvalt see muutunud oludes välja kukuks.

Kuid on ka kolmas ja kõige vähem pingutamist vajav tee: jätkata samas vaimus. Eesti variandis viib see pikemas perspektiivis pigem selleni, et pettunute hääli ei haara mitte niivõrd opositsioon, vaid tegelikult valmistatakse lahkelt pinnast ette uue parempoolse protestipartei tekkeks. Vähemalt seniseid võimupoliitikute tegemisi ja väljaütlemisi vaadates paistab, et selle poole tüüritaksegi.