Tuul Sepp ⟩ Kehasisene keemialabor tuleb mürkidega toime, kui keskkonnamuutus pole kiire

Mark Antonius Puhkani illustratsioon Foto: Mark Antonius Puhkan

Mürgised ained ei ole loomade jaoks ju tegelikult midagi uut. Mürke on õhus ja vees ikka leidunud. Neid paiskavad õhku vulkaanid, neid immitseb tektoonilistest maapragudest ning neid toodavad paljud bakterid, seened ja taimed oma elutegevusega, kirjutab loomaökoloog Tuul Sepp.

Tegelikult oli isegi hapnik esimestele elusorganismidele mürgine. Hapnik ju lõhub, reageerib, põletab. Esimesed elusorganismid kartsid hapnikku nagu vanakurat välku. Nad peitusid hapnikuvabadesse keskkondadesse ja tootsid seal energiat oma esivanemate viisil – anaeroobselt.

Evolutsioon, see rahutu, otsiv, loov, muutusi kaasa toov protsess, sellega aga ei leppinud. «Tee oma ristist endale kark,» on vana ütlus, mis looduslikku valikut kohati hästi kirjeldab. Hapnikku pelgavate elukate järglased omandasid võime sedasama mürki, mida õhku fotosünteesivate bakterite elutegevuse tulemusena üha rohkem kogunes, ära kasutada.