Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Loodusfoto Nüüd ilmub välja Põhjala jahedasilmne kaunitar

Copy
Aimar Sääritsale meeldib eriti pildistada väikeseid õrnu olendeid: liblikaid, kiile ja lilli. Sinilillede pildistamise kunsti on Aimar viinud enam-vähem täiuseni.
Aimar Sääritsale meeldib eriti pildistada väikeseid õrnu olendeid: liblikaid, kiile ja lilli. Sinilillede pildistamise kunsti on Aimar viinud enam-vähem täiuseni. Foto: Aimar Säärits

Sinilill on kevadel kindlasti üks oodatumaid ja kindlasti ka pildistatumaid lilli – ehkki varajasi õitsejaid on teisigi, ei näi ükski neist eestlasi nii jäägitult paeluvat.

Tean iseenda pildistajakogemusest, et fotod sinilillest ei jää ühelgi aastal tegemata. Kui Eesti Looduskaitseselts laskis 1968. aastal telesaate «Tammelehe viktoriin» vaatajatel valida Eesti rahvuslille, kaaluti viimastena just rukkilille ja sinilille vahel.

Sinilillede taevakarva õiesilmad on meid arglikult piilunud juba ligi kolm nädalat, aga seni on vähesed neid märganud. Sinilille õiepungad arenevad tegelikult juba sügisel ja jäävad igihaljaste lehtede all mullas kevadet ootama. Esimesed õied puhkevad lõunapoolsetel nõlvadel ja metsaservadel kohe pärast lume sulamist. Nende arengule aitab kaasa ka kääriv ja õhuline metsakõdu, mis soojeneb mineraalpinnasest kiiremini.

Tagasi üles