Kersti Kaljulaid ⟩ Uus riigikogu unistagu suurelt

Riigikogu hoone Foto: Liis Treimann

• Eestile peaks olema kombeks selged seadused.
• Uus riigikogu on saanud rahvalt mandaadi midagi ära teha.
• Riigikogu infotund ei tohi olla meelelahutussaade.

President Kersti Kaljulaid soovib ametisse astuvale riigikogule tahet ja julgust viia ellu oma poliitilised unistused.

Valimistulemused on välja kuulutatud, riigikogu saab kokku tulla, otsused mandaat vastu võtta või jääda senisele ametile truuks saavad tehtud. Ongi käes riigikogu liikme kord nelja aasta tagant korduv 1. september, see päev, kui pingnaabri määrab tähestik ja mitte maailmavaade.

Minule on see alati väga lootusrikas päev. Tundub, et just esimesel aastal pärast valimisi on ometi kõik võimalik, saab teha otsuseid, mis ei oleks koalitsioonisiseste suhete murenedes enam võimalik või mida ei tihka enne uue mandaadi taotlemist ära teha, sest äkki valija ei mõista.

Viimane asjaolu on muidugi kahetsusväärne. 30 ja enam iseseisvusaastat on pigem näidanud, et mõistab ikka küll. 1990. aastate raskete reformide tegijad on ikka veel poliitikas au sees. Otsused, mis on Eestil aidanud jõuda maailma rikaste riikide hulka ja ka Euroopa Liidu siseses palgaedetabelis ülespoole liikuda, pigem ei ole maksnud otsustajatele nende poliitilist karjääri. Tõsi, on olnud ajutisi tagasilööke. Aga ikkagi tunnustatakse tänini nii Eesti krooni tegijaid, lihtsa maksusüsteemi rajajaid, Euroopa Liitu ja hiljem euroalale viijaid kui ka riigimehi. Või isegi Riigimehi. Kindlasti mitte kui «Riigimehi». Igaks juhuks ka mitte kui riiginaisi, ehkki on imelik öelda, et Marju Lauristin või Liia Hänni on tõelised Riigimehed. Nad muidugi on seda selle sõna parimas tähenduses.

Võib-olla oli nende aeg parlamendipoliitikule lihtsam. Ega ministeeriumides tollel ajal paremini teatud, kuidas teha. Nii pääses parlamendi initsiatiiv, mis alati teab, mida teha, pigem võidule ehk seadusandja tahe jõudis ka seadusesse. Tänaseks päevaks on seadustena kokku lepitud paragrahvirägastik ja ka ministeriaalne kultuurikiht kahtlemata nii paks, et mistahes poliitilist tahet on tehniliselt raske teostada.

Soovin ametisse astuvale riigikogule visadust ja kollektiivset tahet ikkagi oma poliitilised unistused ellu viia. Teil on see õigus. Ärge laske oma teele sättida ületamatuid kaljurahne, mis ütlevad: nii ei saa teha, siis läheb mingi muu süsteemi osa nihkesse ja kõik muutub veel palju keerukamaks. Viimane hea näide siit vallast on katse reguleerida paremini, et lastetoetus jõuaks ikka just toetuse maksmise põhjuseks oleva lapseni. Kuid tulemus on nihestatud: üha enam oma lapsi mitte kasvatavaid, kuid paljulapselisi isasid tunneb, et neil on võimalik saada riigilt rohkem ja anda lastele vähem.

Uskuge, kui lause või paragrahv tundub eelnõus keeruline ja arusaamatu, siis see ongi liiga keeruline ja tõenäoliselt mitmeti tõlgendatav. Nõudke ametnikelt, et teile esitatud tekst ja komisjonidesse tassitavad muudatused oleksid selged, lihtsad ja arusaadavad.

Samamoodi: ärge andke voli neile, kes on alati valmis ühe maha raiutud lohepea asemele kaks uut tekitama. Eelmise sajandi lõpul olid väga populaarsed valitsusprogrammid, kus uue seaduse kirjutades tuli ära näidata, milles seisneb administratiivne lihtsustus. Radikaalid nõudsid, et iga uue seaduse vastu tuleb üks vana ka ära kustutada. Meile jäi see toona kaugeks mureks, seadusandlik ruum oli õhuline ja sulgkerge kanda.

Enam ei ole. Loodame, et teil jätkub järjekindlust koormat kergendada, mitte juurde tekitada. Ei, see kõik ei tule meile Brüsselist. Keeruka seadusruumi oleme ikka ise kirjutanud.

Ja veel üks asi, mis on mul hinge peal kroonviiruse pandeemia ajast. Toona sai kiiruga tehtud juurde sedalaadi seadusruumi, mis andis poliitikutele võimaluse lükata vastikute otsuste vastuvõtmine ametnike kaela. Samamoodi lõi riigikogu operatiivsust taotledes juurde valitsusele otsustamisruumi.

Me ei vaja ka Eesti parimat naljasaadet «Riigikogu infotund». Poliitika tegemine on eestvedamise kunst, mitte osa meelelahutussektorist.

Aja möödudes on mõni toona valitud tee osutunud umbteeks, midagi on riigikogus läbi menetletud ja leitud, et vahest peaks edaspidi teisiti tegema. Kogu see kiirloome tuleks uuesti ette võtta – minu meelest põhiseaduskomisjonis – ja vaadata, ega kodanike õigused ja iseotsustamisruum Eesti traditsioonilisest ülivabast ühiskondlikust narratiivist liiga irdunud ole. Sest vaadake, halvad harjumused kipuvad sisse jääma: juba arutame, kas kriiside korral saab või ei saa nõuda ajakirjanikelt riigi pressiteadete muutmata avaldamist või mitte. Pätsu ajal muidugi sai, aga võib-olla ei ole see siiski asjade korraldus, mida peaksime ihalema.

Usun, et kui uus riigikogu saaks mõneski siin loos välja toodud probleemist jagu – vahel isegi oleks hea, et probleemi tunnistataks, kui ka kohe lahendust ei paista –, oleks mina selle riigikogu tööga küll väga rahul. Riigikogu liige liiguks Eesti tuleviku ehitamise tagaistmelt jälle rooli.

Ja see oleks kindlasti hea. Sest riigikogu liikme ülesanne on unistada ning mitte lasta ennast unistusi ellu viies tehnilistest nüanssidest liiga eksitada. Eesti ei tohi jääda tehnoloogiaalases võidujooksus teistest maha, peab võtma järele rohelise energia tootmise ja salvestamise võimsuste osas, hoidma oma kohta maailma vabamate ja ka pressivabamate riikide hulgas.

Ei, me ei vaja Suuri Eesmärke, nagu ELi või NATOga liitumine. Lihtsalt oma konkurentsieeliste hoidmine ja uute loomine keerulises ja muutlikus keskkonnas tähendabki seda, et suudame endiselt kasvada ning areneda kiiremini kui meie konkurendid ning pakkuda oma inimestele kodumaal turvatunnet, piirist piirini.

Me ei vaja ka Eesti parimat naljasaadet «Riigikogu infotund». Poliitika tegemine on eestvedamise kunst, mitte osa meelelahutussektorist. Valija näitas, et keerulistel aegadel võtab ta vastutuse tulla välja ja rõhutada üle, kuidas meie viimase 30 aasta suundumused on neile siiski kallid. Tulid meie edusamme, meie liitlassuhteid kaitsma. Riigikogul on rahva usaldus, on selge teadmine, et me kõik loodame arukat debatti ja tarku otsuseid.

Valimiseelsed arutelud olid sisulisemad, see lubab arvata, et ka riigikogu muutub uuesti kohaks, kus tehakse üksteisega lugupidavalt vaieldes Eestile parimat tulevikku.