Imbi Paju ⟩ Räägime psühholoogilisest sõjast, Mustonenist ja meie konformistlikust pärandist

Andres Mustonen Foto: Viljandi Vanamuusika Festival

Pühade eel, vaimse paastu ajal, võiksime me endalt küsida, kes me oleme ja millised on meie reaktsioonid ühele või teisele nähtusele, mis on andeks palumine ja andestamine, kirjutab kirjanik Imbi Paju.

Eesti rahva poolt armastatud ja austatud muusik Andres Mustoneni astus 19. märtsil Venemaal Novosibirskis kontserdil üles koos Venemaa presidendi Vladimir Putini juures tegutseva kultuuri- ja kunstinõukogu liikme pianist Jekaterina Metšetina ning Venemaa džässtrompetisti Vadim Eilenkrigiga, samal ajal kui ühiskonnas on kokkulepe, et sellise riigiga, kes on alustanud Ukrainas hävitussõda ja tegutseb kuritegelikult rahu ja inimsuse vastu laiemalt, Eesti ja ka teised lääneriigid koostööd ei tee.

Ma tahaks seda teemat vaadata laiemalt psühholoogilise sõja kontekstis, mille üle arutamine, inimeste valgustamine ja teavitamine peaks olema Eesti riigi kaitseprioriteet, et kõik oskaksid teha vahet heal ja halval ja kõik saaks aru, mida tähendab oma kodu hoidmine. Lähme korraks ajalukku. Andres Mustonen lõi noore viiuliüliõpilasena nõukogude isolatsiooni ja süveneva staganatsiooni tingimustes 1972. aastal Hortus Musicuse. Mustoneni ja ansambli liikmete leppimatus okupatsioonirežiimiga tõukas neid avastusretkele Bachi-eelse muusika maailma, nende esinemised olid elavad, mõjusid värskelt ja tõmbasid eestlased kasvõi korraks välja sovetiseerimise mülkast ja sidusid Euroopaga.