JUHTKIRI ⟩ Tallinna Sadama kohtuasja suretamine riivab õiglustunnet (16)
4. aprill 2023, 22:00
- Kohtuprotsesside venimine ei ole hea märk.
- Tallinna Sadama korruptsioonikaasuses tuleb jõuda selguseni.
- Kohtuvõimu autoriteet võib olla löögi all.
Kui nimetada kaks üldtuntud kohtuasja Eestis, mis ei taha kuidagi lõppeda, siis tuleb küllap paljudel meelde Tartu endise abilinnapea Kajar Lemberi protsess ning Tallinna Sadama kohtuasi.
Mäletatavasti oli Lemberi 2016. aastal alguse saanud kohtuasja keskseid küsimusi see, kas üheksaeurose juukselõikuse tasuta saamine oli või ei olnud altkäemaks. Tartu maakohus mõistis Lemberi eelmise aasta lõpus küll õigeks, kuid prokuratuur on otsuse edasi kaevanud.
Seevastu Tallinna Sadama kohtuasi puudutab süüdistuse järgi miljonitesse eurodesse ulatuvaid altkäemakse ning 2015. aastal alanud kriminaalasi jõudis kohtuliku arueluni 2019. aasta mais. Seni oli peetud 90 istungit, ilmselt seisis veel rohkem ees, ja nüüd tuleb kohtukoosseisus toimunud vahetuse tõttu kõigega otsast peale hakata. Mõjub absurdselt.
Need kaks kohtuasja pole oma tähenduselt kuidagi võrreldavad, aga võrdluse tekitab hoopiski grotesk, mida nad pakuvad «koosmõjus», nagu juristid öelda armastavad. Samuti tahaks uskuda, et mõne kohtuasja arusaamatu venimine ei iseloomusta Eesti kohtusüsteemi tervikuna.
Kui riigikohtu esimees Villu Kõve eelmise aasta juunis andis riigikogu ees ülevaate kohtukorraldusest, siis tõstis ta esile, et õigusemõistmise võrdlustabeli järgi paikneb meie kohtusüsteem tervikuna tõhususe ja menetluse kiiruse poolest jätkuvalt Euroopa Liidu riikide esiotsas. Samas möönis Kõve, et kohtumenetluse kiirus tervikuna on languses.
Tallinna Sadama kohtuasi peab tingimata õigusemõstmiseni jõudma. Vastasel korral kannatab kohtuvõimu autoriteet.
Tallinna Sadama kohtuasi on muidugi eraldi ooperist kaasus, sest mida kõike me siin näinud ei ole:
– ühe peamise süüdistatava kohtupidamisest vabastamist seoses halvenenud tervisega (Allan Kiil suri 2021. aasta juunis);
– riigikohtuni jõudnud vaidlust kohtuasja kajastamise piirangu üle;
– istungite pidevat edasilükkamist rohkem või vähem otsitud põhjustel;
– kohtualustele asenduskaitsjate määramist kaitsjate ja süüdistajate vastuseisule vaatamata selleks, et menetlus mõistlikus tempos jätkuks;
– varurahvakohtuniku menetlusest kõrvaldamist.
Viimasel punktil ehk polekski väga suurt tähtsust, kui Harju maakohus poleks äsja rahuldanud seni kohtukoosseisu kuulunud rahvakohtuniku taotlust ta tervise tõttu ametist vabastada. See tähendab, et varurahvakohtuniku puudumisel algab kogu senine menetlus algusest. Pehmelt öeldes, ei näe selline asi hea välja.
Prokuratuuri esindaja ütleb, et protsess ei pikeneks eriti, kui seni uuritud tõendid avalikuks lugeda, aga vaevalt tahavad kohtualuste kaitsjad tempoga kaasa minna. Tallinna Sadama juhatuse endise esimehe Ain Kaljuranna kaitsja Paul Keres apelleerib mõistliku menetlusaja lõppemisele, et mitte öelda lõhki venitamisele.
Postimees leiab, et vaatamata kõigile viperustele peab Tallinna Sadama kohtuasi tingimata õigusemõistmiseni jõudma. Vastasel korral kannatab kohtuvõimu autoriteet ning juurdub arusaam, et suuremahulised korruptsiooniasjad jäävad kännu taha kinni.
Küsimus, kas rahvakohtunike süsteem vajaks ümbermõtestamist, nagu leiab Harju maakohtu esimees, on samuti oluline, kuid seda pole võimalik kiirkorras lahendada. Igal juhul on tegemist olukorraga, mis ei oleks tohtinud tekkida.