Psühholoogina tegutsedes on see peamine iseenda tööriist ehk oma pea korras hoida, seega põhimõtteliselt töökorralduse lahutamatu osa. Huumor on mulle ka üks oluline vaimse tervise kriisiplaani osa: kui märkan, et ei mõista enam nalja või ei suuda ise endas või elus naljakat näha, siis saan aru, et pean midagi ette võtma, et ennast turgutada. Selliseid ohumärke peab märkama ja huumorit peetakse üheks võrdlemisi heaks psühholoogiliseks kaitseks. Kui stressi või pinget on liiga palju, võivad rakenduda vähem tervislikud kaitsed, nagu näiteks küünilisus, ülearune intellektualiseerimine või soovimatud passiiv-agressiivsed reaktsioonid.
Ausalt öeldes pean gruppides jagatavas sisus tihti pettuma, sest paljud naljad tunduvad mulle solvavad. Näiteks täna hommikul lugesin sellist nalja: «Naine peksab purjus meest panniga vastu pead. «Kas veel jood, kas veel jood…!» Vaikus, lõpuks kostab pobin: «Hää küll, vala välja.»»